Tam Coc ja natuke Hanoid

Tsau kõigile!

Väikese hilinemise tõttu eile ilmuma pidanud postitus...

Me oleme oma otsapidi nüüd lennujaamas ja ootame oma lendu Siem Reapi ehk siis on paras aeg jälle teile kirjutada.

Mõned jutud veel ka varasemast jäänud rääkimata nii, et parandame ka selle vea. Alustame jälle algusest.

Kui sõitsime läbi Cat Ba saare Monkey Islandi poole käis meie minibussi juht vahepeal kuskil ära ja tuli tagasi mingine pudel käes. Kui ta tagasi jõudis hakkas bussis levima meeletu alkoholi lõhn. No mis siis ikka, ju siis ta võtab julgustuseks mõne pitsi! Viskasime seal omakeskis nalja, kuid lõpuks läksid aurud juba nii tugevaks, et peaaegu jäime nendest purju. Korraga tundus Johannale, et need lõhnad on nagu natuke liiga tugevad. Sellepeale kaevus Taago oma kotipõhja ja leidis sealt kergelt lahtise pläsku, mis oli välja ajanud vapustavat Tai rummi, millega Tarmo ja Merily meid kostitasid! Ütleme nii, et kott lõhnab senini ja kõigile jagus naeru küll ja veel. Õnneks jäi pläskusse ka ikka midagi niiet lõpp hea kõik hea. Igasuguste veidrate pudelitega autosse istumine pole siinmail muuseas imelik, sest bensiini ei müüda mitte ainult bensiinijaamas, vaid näiteks 05l, 1,5l ja 5l pudelites tänaval. Teinekord sul rollerisse rohkem ju ei mahugi niiet mis siis veel elult tahta!

Halong Bayst tagasi jõudes oli meie vana hotell juba täis bookitud. Otsisime siis järgmise ja esmapilgul oli kõik hästi. No ikka selline 10 doltsi tuba, ilma aknata ja kõik muud logisevad jutud, aga meile sobis. Ühel hetkel saime aru, et lõhnab kuidagi pahasti. Vannituba ajas välja sellist solgihaisu, kõik asjatamised seal asutuses tuli kiiresti ära ajada. Mõtlesime, et saame sellega hakkama. Öösel tulid aga mingid pidulised, kes hakkasid elu eest lärmama ja laamendama. Võib öelda, et seinad on siin õhemad kui paberid ja keset ööd unisena ei tundunud see ka kõige turvalisema lükkena. Kõige tipuks hakkas öösel tööle mingi võimas pump, mis tegi häält nagu oleks rong koos üürgava tuletõrje alarmiga keset tuba läbi sõitnud. Hommikuks oli solgihais nii tugev, et otsustasime endale järgnevaks ööks uue hotelli otsida.

Ilm on siin muideks jahedam nagu oligi arvata. Oleme ikkagi põhjas, teinekord läks isegi jakki vaja. Ootame nüüd mõnuga lendu lõunasse, et saaks tagasi sooja J

Hoa Lu värav

Tulles tagasi nüüd reaalsusesse, siis eile käisime Hoa Lu ja Tam Coci tuuril. Hoa Lu on siis Vietnami iidne pealinn, kus valitses keiser umbes 1000 aastat tagasi. Riik siis suur just ei olnud ning rikas ka mitte, seega kunn sõitis ringi pühvlil ning lipu asemel vehkis õlekõrtega. Väga kuninglik. Samas olevat ta olnud parajalt võimukas kuna suutis kõik sissetungijad eemale tõugata. Tõeline iidne pealinn asub praegu umbes 3m sügavusel ning seda ei ole mingil põhjusel veel täielikult üles kaevatud. Selle asemel on lihtsalt õige asukoha peale ehitatud täiesti uus (või nüüd 100 aastat vana) imiteering linnast.

Tam Coc

Seejärel sõitsime Tam Coci, kus istusime väikestesse paadikestesse ning sõitsime mööda sealset jõge ning koopaid. Rahamasinad ja turistimagnetid nagu nad on olid sõudjad õppinud ära sõudmise jalgadega - on neil seda siis mugavam teha või on see hea tipiteenimise allikas, võta sa kinni. Koopad olid ägedad. Nagu siin ikka, kõigepealt alustatakse järjest väiksemast ja siis kasvatatakse pinget. Viimane koobas oli väga võimas, hästi hästi suur, sädelev ja ilus. Loomulikult oli sees ka Buddha kuju, mille nägemiseks oli jälle vaja head kujutlusvõimet (kuigi natuke väiksemat kujutlusvõimet kui seal Halong Bay koobastes). Sõudsime vahepeal isegi kaasa ja nautisime loodust. Lõpus läks muidugi suuremat sorti tipi välja pressimiseks. Meile öeldi küll, et ilus oleks anda üks dolts inimese kohta, aga ega me siis mingid rikkurid pole ja otsustasime anda kahepeale ühe doltsi. No kus siis alles läks nõudmine lahti, et tema ainult ühte ei võta ja, et meid on kaks, et andku me aga kaks. Lõppes asi muidugi sellega, et kuna me ka järgi ei andnud, tuli tal see üks vastu võtta ja sellega ka õnnelik olla. 

Tam Coc

Tam Coc

Natuke stereotüüpset Vietnami

Kohalik onu

Käisime veel ka ratastega ühes väikeses templis, kus kohalik onu mängis meile mingil ühe keelega pillil Vietnami muusikat. Loomulikult olid igal pool vapustavalt ilusad vaated. Lõputud riisiväljad, mille vahelt paistavad stereotüüpsed kolmnurksed mütsid. Tõeline Vietnam!

Jõudsimegi tänasesse päeva. Hommik oli meil vaba. Kuna esimesel päeval Hanoisse saabudes olid siin mausoleumid ja muuseumid kinni, siis otsustasime neid külastada nüüd. Kuna olime Ho Chi Minhi mausoleumi juures juba käinud, siis teadsime kuhu minna ja astusime üsna julgelt. Mausoleum oli juba käeulatuse kaugusel kui üks valvur meie peale vilistama hakkas ja näitas, et tuleb ringiga minna. Veider, aga läksime. kõndisime siis ikka jupp maad ümber selle mausoleumi ja muuseumi alade kuni leidsime üles sissepääsu. Lihtsalt infoks, et siis kui mausoleum ise kinni oli sai sinna igalt poolt ligi ja ei mingit probleemi. Kõigepealt puistati meid läbi nagu lennujaamas. Taago pidi oma seljakoti väikeseks rulliks keerama ja kaenla alla võtma kui ta selle endale jäta tahtis. Fotokas, arvuti ning läpakas pidid kotist väljas olema, eraldi väikese koti sees. Siis saime kõik selle pika maa tagasi kõndida, aga siis juba värava sees. Kuskil jäime veel värava taha ootama, lasti ainult satsiti edasi. Ootasime ilusti ära, kõik läksid hanerivis edasi. Meie mõtlesime, et nüüd ei pea ju järtsis passima, et ruumi on, lisame tempot (meil oli natuke kiire ka). Aga ei! Vähe sellest, et peab rivis käima vaid peab PAARIS rivis käima. Tere tulemast kommunistlikku Vietnami! Niimoodi rivis kõndisimegi mausoleumini ja rivis sisenesime mausoleumi. 

Kui ootad mausoleumis näha tavaliselt kas mingit kirstu või surimaski, siis Vietnamlased võtavad ikka mis võtta annab. Seal oli küll kirst aga see kirs oli klaasist ja selle klaasist kirstu sees oli reaalne laip. Küll hästi säilitatud laip (ütleks, et peaaegu nagu magav inimene) aga laip sellegi poolest. Igal pool muidugi valvurid ja keegi ei tohtinud seisma jääda, korraks jäin liiga aeglaselt kõndima ja juba mingi valvur viisakalt nügis mind edasi. Mõni tublim Vietnamlane üritas kiiresti oma paar palvet ära teha enne kui ta välja visati. Pilte muidugi teha ei võinud, seetõttu ka parajalt vähe pilte teile näidata aga ütleme nii, et päris kriipi oli.

Kõigi isa

Seejärel läksime Ho Chi Minhi muuseumisse. Seal rääkis ainult siis kommunistliku partei ajaloost ja lausa lust oli lugeda neid tekste. Stiilinäide: Kui Vietnam sai lõpuks vabaduse, siis me olime väga halvas seisus. Vietnamis valitses nälg, harimatus ja kõik halb. Tänu valitsuse ainuõigele tegutsemisele saame nüüd uhkusega öelda, et oleme jõudnud parema ühiskonnani. Või siis, et: Alati ei ole kõik toiminud nii nagu peab, aga siis on valitsus oma tegevust õiglaselt ning tõetruult hinnanud ning võtnud vastu kiired, täpsed ja ainuõiged otsused, mis on viinud sääraste situatsioonide lahendamiseni. Juhhei!

Lenin keset palmipuid!

Veel võime teile rääkida, et oleme hakanud vaikselt aru saama nende keelest. Niivõrd kuivõrd. Üks päev saab paremini aru Taago, teisel päeval Johanna. Kuidas joppab. Joppab ka selliseid päevi, kus me kumbki ei saa aru. Nende keel on segane ja täiesti kreisi aktsendiga. Tore selle juures on vähemalt see, et grammatiliselt räägivad nad korrektselt.

Oleme siis aru saanud, et tihtipeale ei häälda nad välja sõnalõppe (nt guide = gui). Siis ajavad nad segamini P ja F tähe ehk fifty = pipty, get off = get op, after = apter jne. Samuti ei häälda nad pikki S häälikuid ehk place = ple, passprt = pa(k)port jne. Kui olla nii kunn ja suuta kõiki neid asju korraga meeles pidada ja neid asju enda peas ümber tõlkida, siis on ehk lootustki, et neist võib aru saada J

Igatahes nüüd oleme lennujaamas, kus juhtumisi asub ka Burger King (nagu McDonalds). Taago tungival soovil, pidime ka selle ära proovima, kuna Kaks Kanget saates olevat nad aasias kiirtoitu proovinud ja see oli täiesti teistsugune olnud. Proovisime ära. Täitsa samasugune oli, aga nüüd siis vähemalt teame!

See pläsku tuletas end ka lennujaamas meelde - olime juba pagasi ära andnud ja olime turvakontrollis, kui Taago läpakat ja muud tavaari kotist välja tirides avastas, et pläsku kotis. Üritasime teha täitsa tavalist nägu ja pläsku lihtsalt kotti jätta, lootes, et keegi ei märka. Õnnestus!
Hiljem selgus muidugi, et päevituskreem oli ka veel seljakots niiet voh teile rangeid turvareegleid!

Kohe kohe hakkab meil juba lend Kambodžasse Siem Reapi, kus siis homme läheme vaatama kuulsaid Angkor Wati templeid. Muidugi kuna siinne interneti ühendus on nii kehva, siis ilmselt selle aja peale, kui saan selle postituse üles panna, oleme juba Siem Reapis. Siis vähemalt teate, et lend läks hästi! J

 .....

Nii oligi. Vähe sellest, et ei saanud blogi üles laadida. Istusime rahulikult ja vaatasime lennujaama telekast filmi. Lend lükati pool tundi edasi ja seega aega nagu oli. Ümberringi oli kari Jaapanlasi, kes kädistasid nii kõvasti, et filmigi ei kuulnud! Taago üks hetk vaatas, et lennukis oleks toimunud justkui mingi liikumine, kuna aga boardingut polnud kutsutud, siis järelikult stjuardess. Istume siis rahulikult kuni järsku kuuleme "Attention passengers Vahuri Johanna, Heinmaa Taago travelling to Siem Reap...." edasi ei jõudnudki kuulata, sest selleks hetkeks olime jooksu pistnud. Õnneks olid Jaapanlased selle teate hetkel veidi rahulikumad ning veelkord õnneks hääldavad Vietnamlased meie nimesid üsna hästi. Seega viimasena lennukisse, uks kinni ja minekut. 

Nüüd siis oleme Kambodžas aga sellest juba järgmistes postitustes :)

Kallid

Meie kaks

NB! Täna õhtul asume teele saarekese poole, kus plaanime veeta umbes 4 päeva. Sel ajal on täiesti reaalne, et meil internetiühendus puudub :) Kel tekib mure, saatke palun sms :)