Kambodža ja Angkor Wat

Tsau kõigile!

Oleme tagasi tsivilisatsioonis ning seega on aeg täiendada meie blogi. Kuna oleme kadunud mitu päeva, siis siit tulevad ka paar postitust. Alustame siis eelmisest nädalast kui jõudsime Kambodžasse.

Lennukist välja astudes tabas meid täielik kuuma pahmakas – super! Lõpuks olime jälle tagasi soojas. Hotellist tuli meile vastu tuk-tuk, mis siin maal on ikka korralikult teemaks. Õhtul käisime linnapeal jalutamas, meeletu mäsu, ööturg, kus müüakse kõike ja rohkemgi veel! Kohe kui nägime üht tassi ostsime ilma pikema jututa ära, et oma kollektsiooni täiendada. Vietnamist pole me tassi siiani saanud ning Kambodžas oli see esimene ja viimane tass, mis me oleme näinud.

Igatahes mäsu oli suur, kuskil nurgapeal müüdi isegi rohutirtse, madusid, ämblikke, prussakaid ja muud sellist toredat, aga tundus, et see vist rohkem turistide püüdmiseks kui midagi muud. Kokkuvõttes võib öelda, et siin on kõik ikka täiesti teistmoodi kui Vietnamis. Kohati on siin asjad mahajäetumad ja on tunne, et lääne käsi siia jõudnud pole. Teisalt jälle on siin nii palju läänt, et kohalikku elu on raske leida. KÕIK hinnad on dollarites, KÕIK tehingud käivad dollarites. Vietnamis tegutsesime ka dollaritega, aga seda peamiselt ainult hotellides. Poed ja restod, taksojuhid jne tahtsid ikka kohalikku dongi. Siin ei taha keegi sellest rielist kuuldagi, kõik käib dollarites, viimseni. Restodes võid tikutulega taga otsida kohalikke toite ja kala, pigem ikka burks ja ribi, ribi ja burks.

Samas maakohtades on siin jälle niii niiiiiii räpane, meie meelest ikka oluliselt räpasem kui Vietnamis. Kõik kohad on pahna täis, ise nad selle pahna otsas istuvad ja loobivad aga järjest juurde. Muidu on siin suhteliselt roheline isegi ja teeääred täis mingisuguseid istandusi, hea vaheldus riisipõldudele J

Kokkuvõttes polegi siis aru saanud, et kas nad on lääne mõjutusega või mitte nii väga, sest siit leiab nii üht kui teist äärmust.

Igatahes õhtul istusime veel hotelli ees jalad kalabasseinis ning kalad tegid meile pediküüri. Johhaidii kui kõdi, aga kui esimesed naerukrambid juba üle elad läheb paremaks J

Päikesetõus Angkor Watis

Järgmine päev rentisime endale tuk-tuki ja läksime Angkor Wati päikesetõusu vaatama. Oleme ikka tublid kultuurihundid, käime igal võimalusel päikesetõusu tuuridel J Esiotsa oli meil plaan võtta jalgrattad, kui aga õhtuks olime tuk-tukiga vaid osakese sellest alast läbi sõitnud, siis saime aru, et ilmselgelt see ei oleks hea plaan olnud.

Päikesetõus oli ilus, aga ma usun, et me oleme ka kaunimaid päikesetõuse näinud J Hakkasime siis aga avastama. Oleme mõlemad sellest kompleksist täiesti tummaks löödud! Pole kunagi varem midagi sellist näinud ning saame nüüd täiesti aru, miks siia kogu maailmast rahvast kohale sõidab.

Tavaliselt leiad kuskilt metsa seest mõne üksiku torni või väikese templikese, siin on neid aga meeletult! Säilinud on terved kompleksid, suured suured templid kus ringi kõndida ning avastada. Kõik nikerdused ja peen käsitöö, meeletu värk. Paneme siia küll pilte üles, kuid ega seda vist päris niimoodi edasi anda ei saa. Saime nüüd ka ise need pildid kätte, mida tavaliselt kuskilt ajakirjast näed. Suured nägudega ja puudest läbi kasvanud templid. Igat pidi võimas vaatepilt, aga eks meie hädised pildid räägivad enda eest.

Tervitus!

Angkor Wat 

Angkor Wat seest

Vaade Angkor Wati tipust

Muidugi kuna tegu on templite külastusega, siis tuleb õlad ära katta. Teada värk, seega nii mul kui ka sadadel teistel naistel oli selleks tarbeks kaasas sall. Ainult mõned täiesti kreisid otsustasid tulla teksade ja pikkade varrukatega. Õues on siin ikka 35 kraadi ja peale. No sall kaasas ja mure ju lahendatud. Aga ei! Ka seda pole kuskil varem näinud, aga salliga ei võinud siin õlgu varjata. Kas pikad varrukad või mitte midagi! Nii jäid ikka üle poolte naistest ühe templi ukse taha. Õnneks oli salli keeld vaid ühes väikeses kohas ja igal pool mujal saime oma salli businessi aetud J

Bayoni tempel

Bayoni tempel

Angkor Thomi tempel

Angkor Thomi tempel

Kuningapalee sissepääs

Tatsasime seal ikka terve päeva ringi ning õhtul läksime järjekordsele ööbussile ning suundusime pealinna Phnom Penhi, kust edasi tulime juba Sihanoukville’i. Phnom Penhi jõudsime kell 5:30 hommikul. Jälle kõik täiesti pime ja kinni. Igal pool ainult tohutult tuk-tuki juhte, kes sind pikali joosta tahavad ja sind kusagile soovivad sõidutada. Samas on Kambodžalastega kohati lihtsam kui Vietnamlastega. Kui neile ühekorra öelda, et ei soovi tema tuk-tuki siis ta tavaliselt sellega ka lepib ja ei käi sul nagu näljane kass sabas, et kuule, mis siis, et sa kusagile ei taha minna, aga ma viin sind ikka. Istusime siis Mekongi jõe kaldal ja vaatasime järjekordselt päikesetõusu. See nähtud mõtlesime, et oma paari tunniga Phnom Penhis jõuame ka natuke seal ringi vaadata. Vantsisimegi siis künni palee juurde. Pole midagi öelda, kunn elab hästi. Rääkisime seal ka mingi turvamehega juttu ja naljatasime, et meie presidendil on ainult üks maja! Kunni paleese meid igatahes sisse ei lastud (ja ka hõbedasse pagoodi mitte), kuna seal olid parajasti mingid tähtsad külalised ning kogu värk tehti lahti alles lõunal. Selleks ajaks olime meie aga juba Sihanoukville’is. 

Phnom Penhi turg. Kõik osad söögiks!

Phnom Penhi turg

Sihanoukville’ist pidime hüppama laeva peale ja sõitma Koh Rong Samloem (või Sanloem või Sanloaem või kindlasti on veel mingi variant) saarele. Kellaajad klappisid suhteliselt täpselt, buss jõuab kell 2 ja paat läheb kell 3. Loomulikult jõudis buss alles 2:40. Meie tormasime siis sinna turismifirmasse, kelle bussiga me tulime, et nii mis värk laevaga on. Me ei teadnud ju loomulikult asjast midagi, kust see laev läheb või mis firma või kust pileteid saab. Igatahes saime sealt samas kohe niivõrd kuivõrd normaalse hinnaga piletid ja tuk-tuki mees lubas meid 2 doltsi eest ära visata. Sõitsime siis reaalselt vist 100m, kui tuk-tuki mees ütleb, et kohal ja palun 2 doltsi. Meil nii kiire, et ei tea kust suunast õhku ahmida. Pistame siis kisama, et sadamasse pidid meid viima! Tema, et ei ei, siin selle laevafirma kontor ja buss tuleb siia järgi. Me siis, et mis buss, meie laev läheb 5 minuti pärast! Temal siis suured silmad ja ahsoo jaa, no siis küll bussi ei tule ja siis teil ikka kiire, aga kui ma teid sadamasse viin siis ikka 3 doltsi palun. Jobud. Eks meile oli otsaette kirjutatud, et meil pole valikut ja nii me temaga läksimegi. Jõudsime laeva peale ja kõik oli häppi. Sõitsime juba ka välja, laev loksutas hullupööra kui järsku keerati nina tagasi. Vaatasime, et ka ühel teisel laeval keerati ots ringi. Nii, tundus, et ilm on kehv ja saarele me täna ikkagi ei saa. Keegi midagi ei ütle, mitte üht sõna, isegi kerget pilku, mis selgitaks, et miks me tagasi läheme ja mis toimub. Jõuame siis tagasi kaile, laev tõmmatakse ilusti kai külge kinni. Keegi endiselt midagi ei ütle. Keegi end ei liiguta ka. Siis tuli aga välja, et mingid prantslased olid sadamasse hiljaks jäänud aga tahtsid ka saarele saada (see oli päeva viimane laev) ning seega keerati ots ringi ja mindi neile järgi. Teenindus! Muidugi võib seda asja niipidi vaadata, et laevale ei tulnud lisaks mitte 5 prantslast vaid 100 dollarit J

Laev loksutas mis kole. Loomulikult ainukesed, kes oksendasid olid kohalikud. Kui kohale jõudsime ei olnud meil põhimõtteliselt ühtegi kuiva kohta aga vähemalt oli lõbus J Tere tulemast puhkusele!

Päikest teile

Meie kaks