Reisi lõpetuseks

Tsau kõigile!

Oleme teel Ho Chi Minh Citysse ja seekord täiesti normaalse bussiga! Imekombel oleme vist üles leidnud ka selle ainukese normaalse maantee terves Vietnamis, mis annab meile võimaluse teile veel kirjutada.

Meil on jäänud teile jutustamata veel mõni seik või hea nali, mis õigel hetkel pole lihtsalt meelde tulnud. Ilmselt on neid jutte veel ja veelgi, kuid kõike ei suuda ka ju korraga meeles pidada J Siit siis tulevad erinevad lood, erinevatelt ajahetkedelt, kuid mida peame vajalikuks teile siiski edasi anda, et saaksite ka aru, mis siin päriselt toimub ja millega me veel hakkama oleme saanud :)

Kõigepealt minnes tagasi Kambodžasse. Unustasime teile rääkimata, et ühel ööl käisime ujumas. Selles esiotsa ei tundu ju midagi eriskummalist, kuid see kõik oli üpris äge kui arvestada pisi-pisikesi planktoneid, kes sinu liigutamise mõjul hakkasid helendama! Kui sellises vees ujuda jäi mulje nagu supleksime keset tähti – kõik sätendas ja sillerdas. Kindlasti üks omapärasemaid kogemusi, mis me selle reisi jooksul saanud oleme. Ujuda oli vaja kindlasti öösel ja võimalikult pimedas nurgas, kui isegi kuu oli liiga ere, siis ei pruukinud enam planktoneid näha. „Kohalik“ somm aga jagas juba matsu ning juhatas meid õigesse kohta. Kui kellelgi kunagi võimalus, proovige ära, parajalt naljakas kogemus :)

Kambodžas nagu rääkisime toimib kõik dollarites, kohalikku rieli pole kellelgi vaja. Igal pool käisid ringi ka igasugused suveniirimüüjad. Eriti aktiivsed olid nad arusaadavatel põhjustel Angkor Watis. Seal üritasid nad müüa raamatuid Angkor Wati kohta, mis tooksid selgust natuke niisama ringi tuiava turisti pähe. Kellel siis ei oleks huvi sellise raamatu vastu? Õnneks kuulsime kõrvalt, mis skeemi nad kasutavad ja seega ei pidanud ise nendega jaurama. Korraks nagu oleks öeldud, et raamat maksab 1 dollar, wow! Imeodav, see ju tekitab lausa huvi! Siis hakkad lähemalt uurima ja tadaa! Ei olegi üks dollar, 18 dollarit on! Kambodžalased kasutasid seda väikest trikki peaaegu, et kõigega. Nii said nad inimese tähelepanu ja kui see oli juba olemas, siis oli rahvast ju palju lihtsam orki tõmmata. Me küll ei näinud kedagi, kes oleks selle raamatu siis ikkagi 18 dollariga ära ostnud, aga ehk see neil siis ikka mõnikord ka toimis.

Tulles tagasi Vietnami, siis võrreldes Kambodžaga on siin ülimalt lärmakas. Oi kuidas neile meeldib tuututada, koguaeg igal pool ja vahet pidamata. Nende helide saatel oleme harjunud juba uinuma kui ka üles tõusma. Huvitav on veel see, et neil on sellised spetsiaalsed piibutajad, et pead ühe korra vajutama, aga helisid tuleb oi kui palju. Igal ühel veel erinev meloodia ka, lausa kunst! Ühe korra sõitsime isegi bussiga, millel oli mitu erinevat meloodiat. Sellele me veel pihta ei saanud, et kuidas bussijuht otsustas, millist meloodiat parajasti lasta, aga igatahes kuidagi ta nendel vahet tegi. Esialgu meloodiline, hiljem juba tüütu.

Siis veel põnev eripära surnuaedadest. Siin on surnuaiad hästi värvilised. Ühtlasi tundub, et inimesed ei ole maetud maa sisse, vaid selliste kivist haudade sisse maa peale (või siis ka nende alla, kuna meil ju kogenud giidi pole, siis ei tea täpselt J ). Igatahes need kivist hauad on alati erivärvi, küll erkroosad, sinised, rohelised. Ühest surnuaiast võib leida ka kõiki värve. Miks nad nii teevad, seda me kahjuks ei tea, aga nii igatahes on ja mõnes mõttes teeb see surnuaiad oluliselt lõbusamaks.

Nüüdseks oleme läbi reisinud terve Vietnami. Kohe-kohe peaksime jõudma ka tagasi Saigoni, mis teeb meie ringi pea täiuslikuks. Käimata jäi ainult kõige põhjas Sapas, aga nagu ikka, igal reisil peab olema üks koht, mis jääb nägemata, et oleks ikka põhjust tagasi tulla :) Olles näinud kogu Vietnami võime öelda, et põhjas on oluliselt jahedam ja mägisem kui lõunas. Lõunas on jällegi oluliselt räpasem. Meile tundus, et mida lähemale Kambodža piirile olime, seda mustemaks kogu see värk läks. Kõige puhtam on loomulikult keskel, ilmselt seetõttu, et seal pole nii suuri linnasid. Seda prügimaaniat ilmestab kõige paremini vist jällegi üks meie lugudest. Johanna ja Taago hakkavad magama minema ja toimub järgmine vestlus:

Johanna: „Mh, mingi kilekott on vist teki all“

Taago: „Muidugi, me oleme ju ikkagi Vietnamis!“

Inimeste kohapealt võib vast ka öelda, et keskel on kõige parem. Põhjas on ikka päris jube, nad on kohe külmad ja eemalehoidvad ning kohati kurjad ja vastikud. Päris lõunas, kus olime, ei leidnud ka nüüd just teab mis sõbralikku rahvast. Samas Ho Chi Minh Cityst ja sealt üles kuni Hanoini on meil inimestest valdavalt ikka head mälestused. Äkki seetõttu, et siis oli alles reisi algus? :) Samas seda ei taha ka uskuda, sest oleme teisteltki kuulnud, et põhja pool on inimesed imelikud :)

Mis puutub Vietnami reisimisse, siis ärge tulge siis kui tulime meie! Ehk siis meie üks suur soovitus on kogu Aasias vältida seda vaimustavat Hiina uut aastat. Tundub küll, et ehk siis saab mingitest eriskummalistest pidustustest osa ja mingil määral võis see ka nii olla, kuid suures plaanis maksad lihtsalt kõige eest kolme kordselt. Situatsioon meie reisist: pargime Marble Mountainsi juures ära oma rolleri. Loeme, et parkimine maksab 3000 dongi. Väga hea! Tuleme tagasi ja meilt nõutakse 10 000 dongi. ME siis tõstame kisa, et miks nii, kirjas on ju 3000! Nemad aga eriti inglise keelt ei räägi, suurt midagi öelda ei oska ja seepeale manavad näole suure naeratuse ja teatavad: „Happy New Year!“. Happy new year tõesti. Ehk siis kui raha taskus ei valuta võiksite siia tulla vast mõnel muul ajal kui veebruari keskel :)

Mida me nendest tegelikult arvame?

Nüüd siis vist see kõige põnevam osa. Pärast kuu aega reisimist, nendega igakülgset suhtlemist. Mida me nendest inimestest päriselt  arvame? Meid tundes, mõelge sellepeale hetk, mida me võiks neist arvata….

Siit see tuleb: nad on totaalselt tüütud, teistega mitte arvestavad, täielikud udud, ebaviisakad, kombetud mühakad. JAH, see on kirjutatud täiesti lähtuvalt eesti ja meie kultuurist. See, millega oleme kokku puutunud on NENDE kultuur ja me peame sellega arvestama. Me olemegi seda teinud! Me ei ole neile midagi halba öelnud ega midagi halba teinud, oleme naeratanud ja ära kannatanud. Aga nüüd on see hetk käes, kus me võime teile seda lõpuks öelda :D Lisaks on nende keel nagu täielik kana kaagutamine. Eks see ole vast mõistetav ka kui 98% sõnadest on kolme tähelised, siis tekibki selline hakkiv ja kaagutav keel.

Eks vist võib lõpetuseks öelda, et reisida on tore, aga veel toredam on koju tulla ja me juba natuke ikka ootame ka, et saaksime siit rahulikku, korrapärasesse, mõnusasse, puhtasse KOJU!

-------------------

Oleme tagasi Ho Chi Minhis ja käes on järgmine päev, meie selle kordne viimane päev Vietnamis! Oleme veel hotellis, Taago pakib juba asju (seda võib vist nimetada hoopis „nuputamiseks, kuhu pista 5kg passionit“).

Eile saime veel siin väljas käia, lüüa laiaks viimased dongid ning nautida mereande. Täna hommikul vedasime ennast veel Pho suppi sööma. Ei saa mainimata jätta, et ükski päev ei möödu siin tüngata. Kõigepealt toodi meile külmad niisked salvrätikud. Selles pole midagi erilist, siinse kuuma juures tehakse seda tihti. Kui pärast tuuakse arve, vaatame, et kuidagi suur teine. Siis aga näitavad näpuga salvakatele ja nõuavad nende eest ka! No ega meil kahju ei olnud sellest mõnest tuhandest dongist, aga johhaidiiiiiiiiiii kuidas nad ikka tahavad igal sammul keevitada.

Kokkuvõttes oleme teinud läbi ägeda reisi, oleme seigelnud, mõnevõrra puhanud, kohati jagelenud ning kõvasti naernud. Tunneme end superhästi ja ilmselt koju jõudes hakkame juba järgmist reisi planeerima!

Nüüdseks siis vaevleme kergelt kõhuhädades ja ootame kodust toitu! Mõne tunni pärast tulebki takso juba järgi ja asume kodu poole teele. Loodame siis eest leida ikka selle kevadise Eesti, millest nii palju kuulnud oleme!

Näeme varsti, musid!

Meie kaks