Puhkus!

Tsau!

Jõudsime ilusti palmisaarele (või no džunglisaarele). Enne veel arutasime, et ei tea, kas seal pangaautomaati on, igaks juhuks võtsime enne ikka raha välja. Vähe sellest, et seal polnud pangaautomaati polnud seal veel nii mõndagi asja. Tähendab ainuke, mis seal oli, oligi rannariba täis bungalowsid, igas n-ö receptionis oli restoran, mille hulgast siis valida sai ja that’s it. Muidugi hinnad olid sellised, et hea meelega oleks tagasi mandrile ujunud, aga no mis sa teed ära. Targad, sest valikut ju pole. Enamik inimesi jäävad sinna ka mitmeks päevaks, nii kaua ju ikka ei nälgi, järelikult maksad!

Loomulikult, kui ütleme, et puhkasime, siis see meie jaoks tähendas ikka džunglis matkamist ja saare avastamist. Sellist päeva, et oleks lihtsalt toast välja astunud ja randa maha visanud, polnudki. Esimesel õhtul saime tuttavaks mingite saare elanikega, kes olid juhtumisi sommid ja ameeriklased. Saarel väga palju kohalikke nagu polnudki, enamik, kes seal töötasid, olid eurooplased. Seega ei saanudki väga aru, et oleks kuskil Kambodžas olnud. Loomulikult olid mõningatele jookidele head hinnad niiet panime seal sommidega koos peo püsti. Rahvast kogunes palju ja kohtusime igasugu inimestega.

Saare teine külg

Järgmisel päeval läksime hõreda südamega džunglisse matkama, et saada teisele poole saart. Matk oli ikka omajagu, sest vaja minna ju üle mäe, aga no meie ikka risti ette ei löö. Rand teisel pool oli mõnus ja inimesi minimaalselt. Veetsime oma päeva seal ära ja siis jälle teisele poole tagasi. Ühel päeval käisime matkamas veel tuletorni juures. Üks ots oli kuskil 5km, me võtsime ikka rätiku kaasa, et no 5km kõmbime palavaga ära ja siis saame ujuma ja mõnna. Oh ei. Me ei arvestanud selle kergelt mängise reljeefiga, mis tähendab, et see paganama tuletorn asub ju mäe otsas! Ujumisest oli seal asi kaugel. Mis sa teed ära. Matkasime siis veel kusagile džungli sügavustesse ja leidsime mingi ime pisikese külakese, kus umbes 5 kohalikku mängisid pentangi. Mingi imega oli neil ka ikka midagi müügiks pakkuda ning nii toodi Coca-fanta-sprite välja. Tegime siis ka nende päeva paremaks. Rand oli seal põhimõtteliselt ilus aga sisuliselt ilgelt räpane. Muidu oleks olnud ideaalne priva rand aga no kui on priva, siis keegi seda ju ei korista ka ning ongi tulemus käes.

Saare esimene külg väikese lisandiga

Ühel õhtul kohtusime ühe ameerika tüdrukuga, kelle vanaema on Vietnamlane. Ta rääkis oma loo. Ta vanaema ja vanaisa kohtusid Vietnami sõja ajal ning nad abiellusid. Kohe kui nad ameerikasse kolisid ka lahutasid ehk siis see neil selline kerge avalik perekonna saladus, et abielu tehti ainult viisa pärast. See selleks. Nüüdseks on noorest ilusast Vietnamlannast sirgunud väike vanamutike, kes lisaks nurgataguse kihlveokontori pidamisele on ka happy ending massaaži salongi majapidajanna. Rahapakid pidavat teinekord aknast tänavale lendama, et kohe tuleb mingi järgmine kahtlane mees ja viib need minema. Lisaks kõigele jäi tüdruku vanaisa hiljuti väga haigeks ja otsustas veel enne surma vanaemaga taaskord abielluda, et tema surma korral saaks vanaema kõik tema päranduse endale. Kokkuvõte loost: vanaisa on romantik, vanaema on praktik J

Meie unistus oli, et saame hommikuti kaua magada ja rahulikult võtta. Ühel päeval olid meie ümber tulnud mingid kohalikud. Terve trobikond neid kohalikke. Ikka korralik perekond, vanavanaisast kuni paari kuuse beebini välja (no umbes täpselt midagi sellist). Nemad otsustasid muidugi, et kell 6 hommikul oleks täitsa äge hakata meie ukse kõrval pidama hommikust huumoritundi, kus siis mehed valjult ning naised kriisates kaasa naerda said. Kõike seda saatis muidugi vanavanaise pidev röhitsemine ja lägastamine. Lõpuks löödi ka veel kodugrill välja ja hakati jumal teab mida küpsetama. Ilusast hommikust merelainete saatel oli saanud paras õudus. Põgenesime lõpuks sealt ära ise kuskile hommikust sööma, kus saime lõpuks rahulikult lainete loksumist kuulata. Juhhei kohalikud!

Taago vees hullamas

Eile aga Johanna ületas end ja käis koos Taagoga sukeldumas! Maksimum sügavus 11,3 meetrit! Ei anna vist ära mõõta kui uhke Johanna praegu enda üle on J Taago lugusid kuulates oli esiotsa päris hirmus, sest juttu oli nii silmade lahti tegemisest vee all (kipitab ju jubedalt) ja ninaverejooksust. Johanna jaoks suurim hirm oligi ilmselt silmade lahti tegemine vee all. No see vajalik selleks, et õpiksid mida teha siis kui prillid lähevad vee all vett täis. Ühtlasi oli Johannale jäänud filmidest või millest kõigest veel mulje, et hüppad laevast lihtsalt vette ja siis lähed sügavale vette ja all on kõik must ja pime ookean ja kõik on tühi ja kuskil midagi pole peale korallseina. Õnneks nii päris polnud. Hüppasime küll paadilt vette aga siis ujusime madalasse vette, kus jalad läheksid maha, et saaksime harjutada. Siis seal natuke aega harjusime selle toruga hingamist ja õppisime, kuidas vett prillidest välja saada (aga ei pidanudki silmi vee all lahti tegema), mida teha siis kui toru läheb kaotsi ja kuidas vee all seda tagasi panna ja kõike muud taolist. Siis hakkasime vaikselt mööda põhja minema. Johanna hoidis ikka veepiiril pidevalt silma peal, 5 minutit korraks üles ei vaadanud ja voila, enam veepiiri ei näinud ka! Selle eest nägime palju palju koralle ja kalu ja mingiseid usse ja mida kõike veel! Suured, lausa hiiglaslikud värvilised korallid, kalad ujuvad kõik su ümber ja sinu asi on lihtsalt hingata ja jalgadega siputada. Muidugi tekitasid meresiilid veits õudust, sest ei saa ju vees aru ka, et kui kaugel nad siis on. Johanna taktika oli iga meresiili kohal kopsud õhku täis tõmmata, siis tekkis tõus üsna kiiresti. Saime teha kaks satsi umbes 45 minutit, aeg läks lennates! Loomulikult kuna Johanna oli uus ja tal oli esimese satsi ajal liiga vähe raskusi peal, ehk ta kippus koguaeg minema hõljuma, hoidis instruktor tal pidevalt vestist kinni, mis tegi asja tema jaoks palju lihtsamaks. Igatahes ääretult mõnus oli. Taago nüüd särab siin, et meil mingi värk mida nüüd koos käia kuskil kaugel tegemas J

Kellegi hea idee

Parim asi selle sukeldumise juures on muidugi see, et me juhuslikult ei ole selle eest maksnud. Ja tundub, et vist ei maksa ka. Saarel ju pangaautomaati ei ole ja neil oli töötatud välja süsteem, et jätad oma passid instruktori kätte, kes toob nad Sihanoukville’i ja kui ise siia tuled lõpuks pärast saarelt lahkumist lähed võtad passid ära ja maksad raha. No keegi ei küsinud meilt neid passe ja me ei läinud neid ülemäära pakkuma ka kellelegi. Siin me nüüd oleme siis.

Pärast sukeldumist tegime jälle soomlase, mõne briti ja saklasega (kes juhtumisi meile selle sukeldumise üldse müüs) pidu ja saime alles öösel magama. Hommikul vara üles ja laevaga tagasi mandrile. Ilm oli tuuline ja laev peksis igasse kanti. Kuna meil jälle südamed hellad (seekord eriti Taagol), siis vaatasime üksteise võidu kaugusesse ja üritasime mõelda ennast kuhugi mujale kui loksuvale ja peksvale laevale J Saime igatahes hakkama ja nüüd istume Sihanoukville’is eestlase hotellis J tüüpi ennast pole veel näinud, aga teisi eestlasi küll – loome endale vaikselt juba kodust tunnet! 

-----

Vahepeal on paar tundi möödunud. Käisime linnas jalutamas ja siin on nii palju eestlasi, et see kodune tunne on ikka liiast. Igal pool on sinimustvalged lipud, meie hotellis on eesti keelsed t-särgid töötajatel seljas jne. Kuulsime, et siin linnakeses on lähes 20 äri, mida eestlased juhivad ehk siis täielik mini-Estonia. Huvitav, miks just see linn?

Päikest

Meie kaks