Elu

Tervus!

Kirjutasime teile eile ka teise postituse, mis jäi võimatu internetiühenduse tõttu üles laadimata. Siit ta aga tuleb :)

Kuna istume praegu mõnusas lainete loksumises oleks vast aeg rääkida natuke ka kohalikust elust, mitte ainult meie tegemistest :) Pilte siit ei tule, see peatükk siis rohkem üleüldistest asjadest.

Poliitika

Nagu te ilmselt teate siis Vietnam on täiesti punane riik. Võimul on kommunistlik partei, kes lihtsalt end kukutada ei lase. Suure rahva toetuse saatel suudavad nad valimistel alati saada u 95% häältest J Kas kõlab tuttavalt?

Samas on kohalikud üsna rahulikud – neil on lubatud reisida, ringi liikuda, asju osta ja ka poes ja turgudel on üsna lai valik. Valitsus ei ole mingit pidi vägivaldne, seega nende sõnul pole neil otseselt midagi viga, lihtsalt see on läbinähtav, et valitsus susserdab. Tänavatelt leiab ka kõlareid (just väiksemates linnades), kus õhtuti lastakse üle linna tähtsaid uudiseid. Küsisime siis, et kas neid uudiseid ka usutakse? Sellepeale jäid nad natuke kahtlema. Ühest küljest ütlesid kerge muigega, et neid ju tuleb uskuda kuid teisest väitsid, et eks nad ole enam-vähem okeid. Seega suuri mässe siin just valitsuse vastu ei toimu.

Eluolu

Me ei olegi päris sotti saanud, et mis elu nad siis ka elavad. Ühest küljest tunduvad nad padu vaesed, siis aga hüppavad oma tutika läikiva motika selga, tõmbavad taskust välja iPhone’i ja põrutavad minema. Kokkuvõttes oleme näinud vist igasugu elamisi – päris palju on ka selliseid rikkamaid kodusid, kust paistavad suured puidust nikerdatud toolid. Välisuksed on siin ju kõigil pärani lahti, niiet hea vaadata kuidas keegi elab. Teised elavad aga jälle natuke kasinamalt või ehk lihtsalt mustemalt? Tundub, et nad on igatahes õnnelikud. Kuskil ju oli välja toodud ka, et Vietnamlased on maailmas kõige õnnelikumad ja rahulolevamad inimesed, see peab vast ka paika, sest naeratus käib alati asja juurde.

Must siin muidugi on, kuid kindlasti ei anna seda võrrelda Indiaga. Me pole veel küll päris lõunas käinud, kuid see pilt, mis seni on avanenud kannatab veel kriitikat. Müstikaks on muidugi see, et milleks visata kilekotte ja muud pahna randa, ise nad ju ujuvad seal ka.

Vietnamlase põhiõiguste hulka kuulub rolleri omamine. Selleks on ilmselt mitmeid põhjuseid. Esiteks kui tahta omada autot, siis valitsus maksustab selle üsna tugevalt, mis tähendab, et tavaliselt peab sama palju juurde maksma kui auto ise algselt maksis. Teisalt on siin rolleriga liikumine ikka oluliselt lihtsam. Kitsad tänavad ja palju rahvast muudavad autoga sõitmise lihtsalt ülemäära keeruliseks. Eriti kui arvestada rahvamasse, mis siin ringi liiguvad ning kui kõik sõidaks veel autoga, siis neid ummikuid ei jaksaks keegi ära oodata.

Muidugi on üsna märgatav vahe põhja ja lõuna vahel. Seda mitmest aspektist. Esiteks juba, et lõunas on inimesed sõbralikumad ja tähelepanelikumad. Nad naeratavad rohkem ja püüavad sind enda kliendiks saada. Põhjas aga kui poodi astud, siis saad nutitelefonide tagant nii jäise pilgu, et võid ehmatusest teisele poole jooksu pista. Eks erandeid on muidugi nii siin kui seal. Põhja ja lõuna inimesed ei ole vist ka omavahel päris ära leppinud. Lõunas räägitakse Ho Chi Minh Cityst ikka kui Saigonist ning põhjas öeldakse ikka Ho Chi Minh City. Peame ise ka pidevalt meeles pidama, et kumma nimega nüüd rääkida tuleb, et kõik õnnelikud oleksid. Nagu muuseumis ka kirjutati, ei ole põhjakad lõunakatele andestanud, et nad valisid võõra poole ja lõunakad ei andesta põhjakatele, et tõid neile nii suure sõja. Eks sellest sõjast tulenevaid jamasid jagub veel pikaks ajaks.

Koolid

Koolisüsteem on siin üsna lihtne, toimib täpselt samamoodi nagu meil. Kestab 12 aastat, kooli minnakse 7 aastaselt, ei midagi eriskummalist. Nüüdseks on asjad juba nii kaugel, et enamik lapsi ka läheb kooli, niiet haritute protsent järjest kasvab. Paljud tahavad minna ka ülikooli ning üha populaarsemaks muutub õppimine välismaal, kuhu siis hiljem tihtipeale ka jäädakse. Seda ikka vana hea kommunistliku partei tõttu. Tahetakse kiiremini arenevat elu, kuna partei tõttu seisavad siin asjad ikka väheke paigal. Kuna piirid kinni ei ole, siis nagu ka meie sõbra näitel näha, välismaale minek toimib. Temal on samuti plaan siit uuesti minema minna, ilmselt Saksamaale ning siis juba sinna ka jääda.

Tünks

Me ju mainisime seda võluvat naeratust, mis neil koguaeg näol? Selle võluva naeratuse taga peitub teinekord üks kurjajuur! Harjumatu on see, et mõnes riigis sa kohe ootad ja tead, et sulle tehakse tünga. Nendes kohtades on tavaliselt kauplemine täielikult hinnas ja hommikust õhtuni muuga ei tegeletagi. Siin aga tuleb kauplemiseks kohta valida ja inimesed tunduvad teistsugused seega tekkis arvamus, et äkki siin ei saa nii palju tünga. Nojah, noored, blondid, lollid. Esimeste päevade tünksid anname endale andeks, siis me ei saanud veel midagi aru, mis toimus. Tulime Saigonis presidendi paleest välja ja enne kui midagi arugi saime oli meil juba kookos käes, kõrs sees ja vaat, et mahl ära ka joodud! Hinnast hakati alles siis rääkima. Loomulikult maksime umbes poole võrra rohkem kui vaja oli. See selleks. Võtame lähemalt näiteid nende nahaalsusest. Eile olime laeval, kanadalased tellisid endale Mojito ja meie siis takka gin tonicu. Kanadalased hakkavad jooma ja ütlevad, et see küll õige asi pole. Hind see eest oli igati õige.. ja kuidas veel! Meie joogiga sama jama. Taago aga risti ette ei löö ja läks otse küsima, et kuulge, kas lahjendate veega seda alkoholi? Nemad muidugi vaidlevad vastu ja annavad Taagole pitsi. Taago proovib – no ei ole õige kraam. Kohalik proovib – läkastab ja köhib niimoodi nagu oleks puhast piiritust võtnud. Ega Taago alla ei andnud. Ütles, et ta ostab ühe shoti ja paneme selle siis põlema. Kui on õige asi, siis hakkab ju põlema? Sellega ei olnud see baarman kohe üldse mitte nõus ja see katse jäigi sooritamata. Huvitav miks? Igatahes läks terve paat edasi õlle peale ja mure oli lahendatud.

Täna jõudsime siis Monkey Islandile. Meil oli tellitud aia vaatega tuba, aga kuna kõik teised olid ilusas merevaatega piirkonnas ning merevaade ikka ilusam, siis meie ju tahtsime ka. Küsisime kanadalaste käest, et palju nemad lisaks maksid merevaate eest – 10 dollarit. Läheme meie siis seda naeratavalt ja kõige meeldivamalt teenindajalt ka endale paluma. Teenindaja seepeale, jaa teate, tavaliselt see maksab 20 dollarit lisaks, aga kuna teie olete juba siin ja meil on nii hea meel teid siin näha ja me tahame, et teil ikka hea oleks, siis teeme teile ainult 10 dollariga. Tõesti, suur tänu!

Kauplemises pole me kumbki erilised kunnid, kuid Taago on selle jaoks ikka kohe eriti hea südamega. Johanna aga ei anna alla ja tavaliselt saame seega ka lõpuks ikka selle hinna mida jahtisime. Õnneks aga kuna me niisama šoppinguga väga ei tegele, siis ei ole kauplemisest ka palju juttu.

Toidud

Loomulikult olete juba tuttavad Phoga, mida süüakse hommikuks. Oleme blogist läbi lasknud ka igasugu variante mereande, mida nad siin kahe suu poolega tarbivad. Eks varsti peab vast mõne lihatoidu ka ära proovima, sest oleme ju nüüd rannikust veidi kaugemal (kui Hanoist rääkida). Veel armastavad nad süüa Hot Poti ja grillida. See tähendab, et istud restorani maha, sulle tuuakse siis vastavalt soovile kas mereande või liha ning siis tegeled sellega seal ise. Hot Potis on sul olemas juba puljong, mille sa keema ajad ning kuhu sisse siis nuudleid ning kala-liha viskad. Grilliga asi muidugi lihtne, keset lauda on grill ja ise grillid. Mõlemad on mõnusalt head ja kerged. Meile tundus aga, et mida põhja poole me tulime, seda rasvasemaks toidud läksid. Eks see vast oleneb ka mida tellida, kuid menüüdes on üha enam ja enam praetud asju. Ja kui nemad juba midagi praevad, siis nii, et see sulle elu lõpuni meelde jääks. Muna praetakse hommikusöögiks nii, et võid sellelt rasva maha nõrutada ja taldrik jääb pärast mõnusalt läikima. Ehk siis kui juba praadida, siis korralikult. Esialgu mõtlesime, et äkki see on restorani viga, kuid tundub, et see on üleüldine viga ning seega üritame ennast igasugu praetud asjadest eemale hoida.

Puuvilju oleks siin oodanud rohkem näha. Muidugi leiab neid siit sealt ja banaane rohkem kui midagi muud, kuid lootus oli, et pea igal tänavanurgal avaneb võimalus midagi head osta. Seda kahjuks pole. Eks peaks otsima rohkem mingeid turgusid, kus neid saada, aga n-ö vaba müüki väga ei toimu. Samas kui sa selle banaani või ananassi siis kätte saad, võid igati rahul olla! Neil siin muidugi ka igasuguseid teistsuguseid puuvilju, mille nime ei teagi ei inglise ega ka eesti keeles seega raske kirjeldada mis need on. Paljud on sellised õunalaadsed, aga õhulisemad ning mahlasemad, siis müüakse muidugi tooreid mangosid, mis on imehead! Neid asju ostes antakse tavaliselt kaasa ka kilekotike soola-tšilli ja veel millegi seguga, kuhu sisse siis oma puuvilja kasta. Mõnusalt omapärane ja hea maitseelamus J

Sai nüüd vast juttu küll juba kohalikest, ehk mingi pildi saite kätteJ

Kallid

Meie kaks