Tagasi Vietnamis!

Tsau kõigile!

Oleme nüüd tagasi Vietnamis ja lebotame hetkel Can Thos hotellis ja mis paremat siin ikka teha kui teile kirjutada! Uusi pitle meil pole (midagi nii eriskummalist pole siin veel näinud), seega paneme mõne vana hea selfie üles, et teil igav ei hakkaks :)

Halong Bay

Asusime siis eile kell 8 hommikul Sihanoukville'ist teele. Seal oli ikka nii meeletult eestlasi, et Taago kohtas isegi üht oma kunagist tuttavat. Nagu varemgi mainisime kiskus see asi seal liiga eestiseks ära ja hea meel, et sealt tulema saime. 

Bussisõit oli seekord üsna rahulik, muidugi oli buss ääreni täis aga see oli ka umbes ainuke probleem. Piirile jõudes tekkis muidugi segadus. Bussijuht nõudis kõigilt passe, et viib need ise sinna kus vaja. Selle juures lahterdas veel passid vastavalt sihtkohale erinevalt (hiljem selgus, et need, kes läksid Phu Quocki saarele said taotleda ka mingit eriviisat). Siis hakkasid mingid noored sommid veel jaurama, et nendel pole vaja passi anda, sest nendel ei pea viisat olema. Bussijuht ikka esialgu kiivalt soovis passe, aga sommid ei tahtnud neid sama kiivalt anda. Lõpuks siis lahendas Taago olukorra ja ütles sommidele, et passid tuleb neil ju ikka ära anda, mis siis et viisat pole (pole päris Schengen või mis?). See sai siis lahendatud. Järsku löödi meid aga bussist välja. Jälle keegi ei saa midagi aru, osale nagu seletataks, et nad peavad ümber istuma, aga päris täpselt ei jaga keegi lahti mis toimub. 

Tam Cocis

Läksime siis piirivalve majja sisse. Seal kästi meil ära täita jälle ühed kollased paberid, mida täitsime ka esimest korda sisenedes. Tuleb välja, et vietnamlased kardavad Ebolat, sest kõik küsimused käivad just selle kohta (a la, kas on olnud haigusnähte olnud ja kus riikides viibinud). Mõtlesime küll, et kes siis ausalt kirjutaks, et jah, ma olen haige vist, palun võtke mind kuskil Vietnami kolkas karantiini. 

Seekord mõõdeti meil mingi peene aparatuuriga randmelt isegi temperatuuri! Olime normis - keda huvitab, siis Taago 36,6 ja Johanna 36,5. Lasti läbi. Aga otseloomulikult, ega temperatuuri ei mõõda sul keegi tasuta. One dollar (sõnaühend, mida oskab iga vietnamlane). Selle ära maksnud läksime mingist järgmisest täiesti mitte midagi ütlevasse putkasse, kus istus veel üks mees, kes väga tähtsa pilguga vaatas meie passid üle. Nojah. Asusime siis jälle teele ja üsna pea olime juba Ha Tieni linnakeses. 

Halong Bays rõvetsemass :)

Esiotsa pidime sinna üheks ööks jääma kuid bussisõit oli juba nii hinges ja see linn ei tundunud ka just kõige ägedam ja seega sõitsime kohe edasi ka Can Thosse. See sõit pidi meil aega võtma muidugi kõigest 4,5h. See oli vast ka kõige hullem bussisõit, mida oleme seni teinud. Bussi küll ei topitud äärest ääreni rahvaga täis kuid kõik ülejäänu logises nii kuis andis. Ausaltöeldes üllatab see oluliselt, et kuskilt ei leidnud MacGyveri teipi. Toolid olid kitsad, kõik oli räpane ja lõhki. Alguses peatusime igal väikesel linnatänaval, et oodata ja peale korjata kohalikke. See lükkas meie edasisõitu tunnivõrra edasi. Kui siis see kaua oodatud sõit lõpuks lahti läks, siis saime lõpuks pihta, miks on eesistuva tooli küljes see väike käepide - kui sealt kinni ei hoia, siis oleksime üsna pea põrandal püherdanud. See mees ei löönud millegi ees risti ette, ime, et ta kellestki üle ei sõitnud. Üks kokkupõrge oleks siiski vahepeal olnud. Vahepeal käidi kuskilt teeäärest kraavist jahutusvedelikku toomas. Bussist visati meid välja kuskil äärelinnas, mis nagu oleks olnud linn aga peaaegu ka mitte. Ilmselt oli see taksojuhtidega välja töötatud mingi kaval plaan, sest kui sa just pagasiga järgmise tunni veel kõndida ei tahtnud, siis muud varianti polnud. Õnneks oli üks iisraellane meiega samas seisus ja saime taksot jagada. Kogu see jant võttis ikka oluliselt kauem aega ja jõudsime hotelli alles umbes 8 ajal õhtul. 

Halong Bays

Täna luurasime niisama linnapeal ringi (nägime loomulikult Ho Chi Minhi kuju) ja saime lõpuks aru, et hakkame varsti ju koju tulema ja puhata pole üldse saanud (nagu isegi lugesite, siis ka saarel möllasime ringi). Seega otsustasime nüüd kõik järgnevad päevad võimalikult rahulikult võtta. Muidugi homme hommikul kell 5:30 sõidame Cai Rangi, et vaadata Mekongi jõel päikesetõusu (üllatus-üllatus) ja siis suunduda ujuvatele turgudele. Ülehomme siit juba Saigoni tagasi ja siis teate isegi, mis saama hakkab!

Kallid

Meie kaks