Reisi lõpetuseks

Tsau kõigile!

Oleme teel Ho Chi Minh Citysse ja seekord täiesti normaalse bussiga! Imekombel oleme vist üles leidnud ka selle ainukese normaalse maantee terves Vietnamis, mis annab meile võimaluse teile veel kirjutada.

Meil on jäänud teile jutustamata veel mõni seik või hea nali, mis õigel hetkel pole lihtsalt meelde tulnud. Ilmselt on neid jutte veel ja veelgi, kuid kõike ei suuda ka ju korraga meeles pidada J Siit siis tulevad erinevad lood, erinevatelt ajahetkedelt, kuid mida peame vajalikuks teile siiski edasi anda, et saaksite ka aru, mis siin päriselt toimub ja millega me veel hakkama oleme saanud :)

Kõigepealt minnes tagasi Kambodžasse. Unustasime teile rääkimata, et ühel ööl käisime ujumas. Selles esiotsa ei tundu ju midagi eriskummalist, kuid see kõik oli üpris äge kui arvestada pisi-pisikesi planktoneid, kes sinu liigutamise mõjul hakkasid helendama! Kui sellises vees ujuda jäi mulje nagu supleksime keset tähti – kõik sätendas ja sillerdas. Kindlasti üks omapärasemaid kogemusi, mis me selle reisi jooksul saanud oleme. Ujuda oli vaja kindlasti öösel ja võimalikult pimedas nurgas, kui isegi kuu oli liiga ere, siis ei pruukinud enam planktoneid näha. „Kohalik“ somm aga jagas juba matsu ning juhatas meid õigesse kohta. Kui kellelgi kunagi võimalus, proovige ära, parajalt naljakas kogemus :)

Kambodžas nagu rääkisime toimib kõik dollarites, kohalikku rieli pole kellelgi vaja. Igal pool käisid ringi ka igasugused suveniirimüüjad. Eriti aktiivsed olid nad arusaadavatel põhjustel Angkor Watis. Seal üritasid nad müüa raamatuid Angkor Wati kohta, mis tooksid selgust natuke niisama ringi tuiava turisti pähe. Kellel siis ei oleks huvi sellise raamatu vastu? Õnneks kuulsime kõrvalt, mis skeemi nad kasutavad ja seega ei pidanud ise nendega jaurama. Korraks nagu oleks öeldud, et raamat maksab 1 dollar, wow! Imeodav, see ju tekitab lausa huvi! Siis hakkad lähemalt uurima ja tadaa! Ei olegi üks dollar, 18 dollarit on! Kambodžalased kasutasid seda väikest trikki peaaegu, et kõigega. Nii said nad inimese tähelepanu ja kui see oli juba olemas, siis oli rahvast ju palju lihtsam orki tõmmata. Me küll ei näinud kedagi, kes oleks selle raamatu siis ikkagi 18 dollariga ära ostnud, aga ehk see neil siis ikka mõnikord ka toimis.

Tulles tagasi Vietnami, siis võrreldes Kambodžaga on siin ülimalt lärmakas. Oi kuidas neile meeldib tuututada, koguaeg igal pool ja vahet pidamata. Nende helide saatel oleme harjunud juba uinuma kui ka üles tõusma. Huvitav on veel see, et neil on sellised spetsiaalsed piibutajad, et pead ühe korra vajutama, aga helisid tuleb oi kui palju. Igal ühel veel erinev meloodia ka, lausa kunst! Ühe korra sõitsime isegi bussiga, millel oli mitu erinevat meloodiat. Sellele me veel pihta ei saanud, et kuidas bussijuht otsustas, millist meloodiat parajasti lasta, aga igatahes kuidagi ta nendel vahet tegi. Esialgu meloodiline, hiljem juba tüütu.

Siis veel põnev eripära surnuaedadest. Siin on surnuaiad hästi värvilised. Ühtlasi tundub, et inimesed ei ole maetud maa sisse, vaid selliste kivist haudade sisse maa peale (või siis ka nende alla, kuna meil ju kogenud giidi pole, siis ei tea täpselt J ). Igatahes need kivist hauad on alati erivärvi, küll erkroosad, sinised, rohelised. Ühest surnuaiast võib leida ka kõiki värve. Miks nad nii teevad, seda me kahjuks ei tea, aga nii igatahes on ja mõnes mõttes teeb see surnuaiad oluliselt lõbusamaks.

Nüüdseks oleme läbi reisinud terve Vietnami. Kohe-kohe peaksime jõudma ka tagasi Saigoni, mis teeb meie ringi pea täiuslikuks. Käimata jäi ainult kõige põhjas Sapas, aga nagu ikka, igal reisil peab olema üks koht, mis jääb nägemata, et oleks ikka põhjust tagasi tulla :) Olles näinud kogu Vietnami võime öelda, et põhjas on oluliselt jahedam ja mägisem kui lõunas. Lõunas on jällegi oluliselt räpasem. Meile tundus, et mida lähemale Kambodža piirile olime, seda mustemaks kogu see värk läks. Kõige puhtam on loomulikult keskel, ilmselt seetõttu, et seal pole nii suuri linnasid. Seda prügimaaniat ilmestab kõige paremini vist jällegi üks meie lugudest. Johanna ja Taago hakkavad magama minema ja toimub järgmine vestlus:

Johanna: „Mh, mingi kilekott on vist teki all“

Taago: „Muidugi, me oleme ju ikkagi Vietnamis!“

Inimeste kohapealt võib vast ka öelda, et keskel on kõige parem. Põhjas on ikka päris jube, nad on kohe külmad ja eemalehoidvad ning kohati kurjad ja vastikud. Päris lõunas, kus olime, ei leidnud ka nüüd just teab mis sõbralikku rahvast. Samas Ho Chi Minh Cityst ja sealt üles kuni Hanoini on meil inimestest valdavalt ikka head mälestused. Äkki seetõttu, et siis oli alles reisi algus? :) Samas seda ei taha ka uskuda, sest oleme teisteltki kuulnud, et põhja pool on inimesed imelikud :)

Mis puutub Vietnami reisimisse, siis ärge tulge siis kui tulime meie! Ehk siis meie üks suur soovitus on kogu Aasias vältida seda vaimustavat Hiina uut aastat. Tundub küll, et ehk siis saab mingitest eriskummalistest pidustustest osa ja mingil määral võis see ka nii olla, kuid suures plaanis maksad lihtsalt kõige eest kolme kordselt. Situatsioon meie reisist: pargime Marble Mountainsi juures ära oma rolleri. Loeme, et parkimine maksab 3000 dongi. Väga hea! Tuleme tagasi ja meilt nõutakse 10 000 dongi. ME siis tõstame kisa, et miks nii, kirjas on ju 3000! Nemad aga eriti inglise keelt ei räägi, suurt midagi öelda ei oska ja seepeale manavad näole suure naeratuse ja teatavad: „Happy New Year!“. Happy new year tõesti. Ehk siis kui raha taskus ei valuta võiksite siia tulla vast mõnel muul ajal kui veebruari keskel :)

Mida me nendest tegelikult arvame?

Nüüd siis vist see kõige põnevam osa. Pärast kuu aega reisimist, nendega igakülgset suhtlemist. Mida me nendest inimestest päriselt  arvame? Meid tundes, mõelge sellepeale hetk, mida me võiks neist arvata….

Siit see tuleb: nad on totaalselt tüütud, teistega mitte arvestavad, täielikud udud, ebaviisakad, kombetud mühakad. JAH, see on kirjutatud täiesti lähtuvalt eesti ja meie kultuurist. See, millega oleme kokku puutunud on NENDE kultuur ja me peame sellega arvestama. Me olemegi seda teinud! Me ei ole neile midagi halba öelnud ega midagi halba teinud, oleme naeratanud ja ära kannatanud. Aga nüüd on see hetk käes, kus me võime teile seda lõpuks öelda :D Lisaks on nende keel nagu täielik kana kaagutamine. Eks see ole vast mõistetav ka kui 98% sõnadest on kolme tähelised, siis tekibki selline hakkiv ja kaagutav keel.

Eks vist võib lõpetuseks öelda, et reisida on tore, aga veel toredam on koju tulla ja me juba natuke ikka ootame ka, et saaksime siit rahulikku, korrapärasesse, mõnusasse, puhtasse KOJU!

-------------------

Oleme tagasi Ho Chi Minhis ja käes on järgmine päev, meie selle kordne viimane päev Vietnamis! Oleme veel hotellis, Taago pakib juba asju (seda võib vist nimetada hoopis „nuputamiseks, kuhu pista 5kg passionit“).

Eile saime veel siin väljas käia, lüüa laiaks viimased dongid ning nautida mereande. Täna hommikul vedasime ennast veel Pho suppi sööma. Ei saa mainimata jätta, et ükski päev ei möödu siin tüngata. Kõigepealt toodi meile külmad niisked salvrätikud. Selles pole midagi erilist, siinse kuuma juures tehakse seda tihti. Kui pärast tuuakse arve, vaatame, et kuidagi suur teine. Siis aga näitavad näpuga salvakatele ja nõuavad nende eest ka! No ega meil kahju ei olnud sellest mõnest tuhandest dongist, aga johhaidiiiiiiiiiii kuidas nad ikka tahavad igal sammul keevitada.

Kokkuvõttes oleme teinud läbi ägeda reisi, oleme seigelnud, mõnevõrra puhanud, kohati jagelenud ning kõvasti naernud. Tunneme end superhästi ja ilmselt koju jõudes hakkame juba järgmist reisi planeerima!

Nüüdseks siis vaevleme kergelt kõhuhädades ja ootame kodust toitu! Mõne tunni pärast tulebki takso juba järgi ja asume kodu poole teele. Loodame siis eest leida ikka selle kevadise Eesti, millest nii palju kuulnud oleme!

Näeme varsti, musid!

Meie kaks

Cai Rangi ujuv turg

Tsau jälle!

Täna käisime siis hommikul vara-vara ujuvatel turgudel. Olime varunud ilusti peenikesi donge, et tulla tagasi puuviljalaadungitega. Tegelikkus arenes pisut teiseks siiski…

Päikesetõus Mekongil

Kõigepealt siis nagu lubatud, saime näha päikesetõusu Mekongi jõel, see oli küll nii pool kogemata ja mööda minnes, aga saime vähemalt linnukese kirja.

Turul ootasid meid ees üsna suured paadid ja väga palju sagimist. Süsteem siis toimis selliselt, et iga paat oli ajanud püsti bambusevarda, mille tipus ilutsesid mõned juur- või puuviljad. Nendega, mis oli vardasse tõmmatud, selles paadis ka äritseti. Tegime turul paar tiiru, midagi kuskilt osta ei osanud ja tundus, et meie paadimees või ka turul kaubitsejad ei tee selleks erilisi pingutusi, et meile midagi müüa. Kuna oli varane hommikutund ei hakanud ise ka väga tõmblema ja nii see esimene turg meist mööda läkski. Samas teadsime, et ees ootab teinegi, seega veel muret ei tundnud.

Majad Mekongil

Bensiinijaam paatidele

Ujuv turg

Ujuv turg

Ujuv turg

Segu riisi- ja tapiokapulbrist

Edasi suundusime riisinuudli tehasesse ja nägime kuidas need siis meie Pho supi sisse jõuavad. Seda oli huvitaval kombel päris põnev jälgida ja ilmselt oleks võinud seal istuda veel tunde ja vaadata seda pea, et masinlikku tööd. Saime proovida ka riisinuudleid, mis on otse lõikurist tulnud. Võib öelda, et sellised kergelt nätsked ja krõmpsud olid, aga head! Hiljem muidugi võtsime kohe sealt samast ka Pho suppi, seekord saime vähemalt kindlad olla, et meile ei pakuta seda kiirnuudlitega (nagu mõnes säästu-säästu kohas ette on tulnud). Meie arvamus läks täppi ja saime igatpidi väga head suppi.

Riisipaberi valmistamine

Riisipaberi kuivatamine

Riisipaberi kuivatamine

Valmis riisipaber

Riisinuudel!

Sealt suundusime teisele ujuvale turule, mis oli kordades väiksem kui esimene. Selleks ajaks olime oma paadimehega ka juba jutule saanud ja uurisime talt, et mis värk. Saime teada, et nendel turgudel müüakse ainult hulgi, mistõttu keegi sealt eriti ka midagi ei ostnud. Sinna tulevad kaupa kokku ostma need, kes hiljem selle kõik maa peal turul maha müüvad ehk siis kõik müüginumbrid algavad 10kg ja üles.

Paadisõit

Sõitsime mööda väikeseid kanaleid, mis jutskui ei olekski olnud Vietnam. Nii rahulik ja vaikne. Loomulikult tuli vahepeal paat kinni pidada, et propellerist kilekotte eemaldada, aga see on nagu arvata võite üsna tavapärane. Peatusime ka ühes pisikeses kohalikus külakeses, kus saime lähedalt uurida igasugu puuviljapuid ja mida kõike veel. 

Banaanipalm

Banaanidest võime teile rääkida nii palju, et banaanid kasvavad n-ö lille sees. Lille ei tohi ära lõigata, sest siis banaani ei saa! Küll aga, kui lill on kõik oma banaanid ära tootnud, lõigatakse lill ära ja müüakse turul maha. Seda lille kasutatakse siis erinevate toitude valmistamisel. Lisaks veel suudab üks banaanipalm anda vaid ühe korraliku saagi. Seega umbes iga nelja kuu järel, kui palm on oma saagi ära andnud, lõigatakse ta maha. Looduses keegi neid maha ei lõika ja nad annavad veel ka edasi saaki, kuid need banaanid enam süüa ei sünni, pidavat liiga mõrud olema. 

Banaanipalmi allee

Ühtlasi saime nüüd ringi täis oma riisipõllu kogemustes. Nägime ära ka korjamiseks valmis riisipõllu kui ka juba koristatud riisipõllu, nüüd saame öelda, et seoses riisipõldudega oleme küll näinud kõike! :D

Valmis riisipõld

Koristatud riisipõld

Homme asumegi teele juba tagasi Ho Chi Minhi, et sealt tagasi teie juurde tulla! J

Kallid

Meie kaks

Tagasi Vietnamis!

Tsau kõigile!

Oleme nüüd tagasi Vietnamis ja lebotame hetkel Can Thos hotellis ja mis paremat siin ikka teha kui teile kirjutada! Uusi pitle meil pole (midagi nii eriskummalist pole siin veel näinud), seega paneme mõne vana hea selfie üles, et teil igav ei hakkaks :)

Halong Bay

Asusime siis eile kell 8 hommikul Sihanoukville'ist teele. Seal oli ikka nii meeletult eestlasi, et Taago kohtas isegi üht oma kunagist tuttavat. Nagu varemgi mainisime kiskus see asi seal liiga eestiseks ära ja hea meel, et sealt tulema saime. 

Bussisõit oli seekord üsna rahulik, muidugi oli buss ääreni täis aga see oli ka umbes ainuke probleem. Piirile jõudes tekkis muidugi segadus. Bussijuht nõudis kõigilt passe, et viib need ise sinna kus vaja. Selle juures lahterdas veel passid vastavalt sihtkohale erinevalt (hiljem selgus, et need, kes läksid Phu Quocki saarele said taotleda ka mingit eriviisat). Siis hakkasid mingid noored sommid veel jaurama, et nendel pole vaja passi anda, sest nendel ei pea viisat olema. Bussijuht ikka esialgu kiivalt soovis passe, aga sommid ei tahtnud neid sama kiivalt anda. Lõpuks siis lahendas Taago olukorra ja ütles sommidele, et passid tuleb neil ju ikka ära anda, mis siis et viisat pole (pole päris Schengen või mis?). See sai siis lahendatud. Järsku löödi meid aga bussist välja. Jälle keegi ei saa midagi aru, osale nagu seletataks, et nad peavad ümber istuma, aga päris täpselt ei jaga keegi lahti mis toimub. 

Tam Cocis

Läksime siis piirivalve majja sisse. Seal kästi meil ära täita jälle ühed kollased paberid, mida täitsime ka esimest korda sisenedes. Tuleb välja, et vietnamlased kardavad Ebolat, sest kõik küsimused käivad just selle kohta (a la, kas on olnud haigusnähte olnud ja kus riikides viibinud). Mõtlesime küll, et kes siis ausalt kirjutaks, et jah, ma olen haige vist, palun võtke mind kuskil Vietnami kolkas karantiini. 

Seekord mõõdeti meil mingi peene aparatuuriga randmelt isegi temperatuuri! Olime normis - keda huvitab, siis Taago 36,6 ja Johanna 36,5. Lasti läbi. Aga otseloomulikult, ega temperatuuri ei mõõda sul keegi tasuta. One dollar (sõnaühend, mida oskab iga vietnamlane). Selle ära maksnud läksime mingist järgmisest täiesti mitte midagi ütlevasse putkasse, kus istus veel üks mees, kes väga tähtsa pilguga vaatas meie passid üle. Nojah. Asusime siis jälle teele ja üsna pea olime juba Ha Tieni linnakeses. 

Halong Bays rõvetsemass :)

Esiotsa pidime sinna üheks ööks jääma kuid bussisõit oli juba nii hinges ja see linn ei tundunud ka just kõige ägedam ja seega sõitsime kohe edasi ka Can Thosse. See sõit pidi meil aega võtma muidugi kõigest 4,5h. See oli vast ka kõige hullem bussisõit, mida oleme seni teinud. Bussi küll ei topitud äärest ääreni rahvaga täis kuid kõik ülejäänu logises nii kuis andis. Ausaltöeldes üllatab see oluliselt, et kuskilt ei leidnud MacGyveri teipi. Toolid olid kitsad, kõik oli räpane ja lõhki. Alguses peatusime igal väikesel linnatänaval, et oodata ja peale korjata kohalikke. See lükkas meie edasisõitu tunnivõrra edasi. Kui siis see kaua oodatud sõit lõpuks lahti läks, siis saime lõpuks pihta, miks on eesistuva tooli küljes see väike käepide - kui sealt kinni ei hoia, siis oleksime üsna pea põrandal püherdanud. See mees ei löönud millegi ees risti ette, ime, et ta kellestki üle ei sõitnud. Üks kokkupõrge oleks siiski vahepeal olnud. Vahepeal käidi kuskilt teeäärest kraavist jahutusvedelikku toomas. Bussist visati meid välja kuskil äärelinnas, mis nagu oleks olnud linn aga peaaegu ka mitte. Ilmselt oli see taksojuhtidega välja töötatud mingi kaval plaan, sest kui sa just pagasiga järgmise tunni veel kõndida ei tahtnud, siis muud varianti polnud. Õnneks oli üks iisraellane meiega samas seisus ja saime taksot jagada. Kogu see jant võttis ikka oluliselt kauem aega ja jõudsime hotelli alles umbes 8 ajal õhtul. 

Halong Bays

Täna luurasime niisama linnapeal ringi (nägime loomulikult Ho Chi Minhi kuju) ja saime lõpuks aru, et hakkame varsti ju koju tulema ja puhata pole üldse saanud (nagu isegi lugesite, siis ka saarel möllasime ringi). Seega otsustasime nüüd kõik järgnevad päevad võimalikult rahulikult võtta. Muidugi homme hommikul kell 5:30 sõidame Cai Rangi, et vaadata Mekongi jõel päikesetõusu (üllatus-üllatus) ja siis suunduda ujuvatele turgudele. Ülehomme siit juba Saigoni tagasi ja siis teate isegi, mis saama hakkab!

Kallid

Meie kaks

Puhkus!

Tsau!

Jõudsime ilusti palmisaarele (või no džunglisaarele). Enne veel arutasime, et ei tea, kas seal pangaautomaati on, igaks juhuks võtsime enne ikka raha välja. Vähe sellest, et seal polnud pangaautomaati polnud seal veel nii mõndagi asja. Tähendab ainuke, mis seal oli, oligi rannariba täis bungalowsid, igas n-ö receptionis oli restoran, mille hulgast siis valida sai ja that’s it. Muidugi hinnad olid sellised, et hea meelega oleks tagasi mandrile ujunud, aga no mis sa teed ära. Targad, sest valikut ju pole. Enamik inimesi jäävad sinna ka mitmeks päevaks, nii kaua ju ikka ei nälgi, järelikult maksad!

Loomulikult, kui ütleme, et puhkasime, siis see meie jaoks tähendas ikka džunglis matkamist ja saare avastamist. Sellist päeva, et oleks lihtsalt toast välja astunud ja randa maha visanud, polnudki. Esimesel õhtul saime tuttavaks mingite saare elanikega, kes olid juhtumisi sommid ja ameeriklased. Saarel väga palju kohalikke nagu polnudki, enamik, kes seal töötasid, olid eurooplased. Seega ei saanudki väga aru, et oleks kuskil Kambodžas olnud. Loomulikult olid mõningatele jookidele head hinnad niiet panime seal sommidega koos peo püsti. Rahvast kogunes palju ja kohtusime igasugu inimestega.

Saare teine külg

Järgmisel päeval läksime hõreda südamega džunglisse matkama, et saada teisele poole saart. Matk oli ikka omajagu, sest vaja minna ju üle mäe, aga no meie ikka risti ette ei löö. Rand teisel pool oli mõnus ja inimesi minimaalselt. Veetsime oma päeva seal ära ja siis jälle teisele poole tagasi. Ühel päeval käisime matkamas veel tuletorni juures. Üks ots oli kuskil 5km, me võtsime ikka rätiku kaasa, et no 5km kõmbime palavaga ära ja siis saame ujuma ja mõnna. Oh ei. Me ei arvestanud selle kergelt mängise reljeefiga, mis tähendab, et see paganama tuletorn asub ju mäe otsas! Ujumisest oli seal asi kaugel. Mis sa teed ära. Matkasime siis veel kusagile džungli sügavustesse ja leidsime mingi ime pisikese külakese, kus umbes 5 kohalikku mängisid pentangi. Mingi imega oli neil ka ikka midagi müügiks pakkuda ning nii toodi Coca-fanta-sprite välja. Tegime siis ka nende päeva paremaks. Rand oli seal põhimõtteliselt ilus aga sisuliselt ilgelt räpane. Muidu oleks olnud ideaalne priva rand aga no kui on priva, siis keegi seda ju ei korista ka ning ongi tulemus käes.

Saare esimene külg väikese lisandiga

Ühel õhtul kohtusime ühe ameerika tüdrukuga, kelle vanaema on Vietnamlane. Ta rääkis oma loo. Ta vanaema ja vanaisa kohtusid Vietnami sõja ajal ning nad abiellusid. Kohe kui nad ameerikasse kolisid ka lahutasid ehk siis see neil selline kerge avalik perekonna saladus, et abielu tehti ainult viisa pärast. See selleks. Nüüdseks on noorest ilusast Vietnamlannast sirgunud väike vanamutike, kes lisaks nurgataguse kihlveokontori pidamisele on ka happy ending massaaži salongi majapidajanna. Rahapakid pidavat teinekord aknast tänavale lendama, et kohe tuleb mingi järgmine kahtlane mees ja viib need minema. Lisaks kõigele jäi tüdruku vanaisa hiljuti väga haigeks ja otsustas veel enne surma vanaemaga taaskord abielluda, et tema surma korral saaks vanaema kõik tema päranduse endale. Kokkuvõte loost: vanaisa on romantik, vanaema on praktik J

Meie unistus oli, et saame hommikuti kaua magada ja rahulikult võtta. Ühel päeval olid meie ümber tulnud mingid kohalikud. Terve trobikond neid kohalikke. Ikka korralik perekond, vanavanaisast kuni paari kuuse beebini välja (no umbes täpselt midagi sellist). Nemad otsustasid muidugi, et kell 6 hommikul oleks täitsa äge hakata meie ukse kõrval pidama hommikust huumoritundi, kus siis mehed valjult ning naised kriisates kaasa naerda said. Kõike seda saatis muidugi vanavanaise pidev röhitsemine ja lägastamine. Lõpuks löödi ka veel kodugrill välja ja hakati jumal teab mida küpsetama. Ilusast hommikust merelainete saatel oli saanud paras õudus. Põgenesime lõpuks sealt ära ise kuskile hommikust sööma, kus saime lõpuks rahulikult lainete loksumist kuulata. Juhhei kohalikud!

Taago vees hullamas

Eile aga Johanna ületas end ja käis koos Taagoga sukeldumas! Maksimum sügavus 11,3 meetrit! Ei anna vist ära mõõta kui uhke Johanna praegu enda üle on J Taago lugusid kuulates oli esiotsa päris hirmus, sest juttu oli nii silmade lahti tegemisest vee all (kipitab ju jubedalt) ja ninaverejooksust. Johanna jaoks suurim hirm oligi ilmselt silmade lahti tegemine vee all. No see vajalik selleks, et õpiksid mida teha siis kui prillid lähevad vee all vett täis. Ühtlasi oli Johannale jäänud filmidest või millest kõigest veel mulje, et hüppad laevast lihtsalt vette ja siis lähed sügavale vette ja all on kõik must ja pime ookean ja kõik on tühi ja kuskil midagi pole peale korallseina. Õnneks nii päris polnud. Hüppasime küll paadilt vette aga siis ujusime madalasse vette, kus jalad läheksid maha, et saaksime harjutada. Siis seal natuke aega harjusime selle toruga hingamist ja õppisime, kuidas vett prillidest välja saada (aga ei pidanudki silmi vee all lahti tegema), mida teha siis kui toru läheb kaotsi ja kuidas vee all seda tagasi panna ja kõike muud taolist. Siis hakkasime vaikselt mööda põhja minema. Johanna hoidis ikka veepiiril pidevalt silma peal, 5 minutit korraks üles ei vaadanud ja voila, enam veepiiri ei näinud ka! Selle eest nägime palju palju koralle ja kalu ja mingiseid usse ja mida kõike veel! Suured, lausa hiiglaslikud värvilised korallid, kalad ujuvad kõik su ümber ja sinu asi on lihtsalt hingata ja jalgadega siputada. Muidugi tekitasid meresiilid veits õudust, sest ei saa ju vees aru ka, et kui kaugel nad siis on. Johanna taktika oli iga meresiili kohal kopsud õhku täis tõmmata, siis tekkis tõus üsna kiiresti. Saime teha kaks satsi umbes 45 minutit, aeg läks lennates! Loomulikult kuna Johanna oli uus ja tal oli esimese satsi ajal liiga vähe raskusi peal, ehk ta kippus koguaeg minema hõljuma, hoidis instruktor tal pidevalt vestist kinni, mis tegi asja tema jaoks palju lihtsamaks. Igatahes ääretult mõnus oli. Taago nüüd särab siin, et meil mingi värk mida nüüd koos käia kuskil kaugel tegemas J

Kellegi hea idee

Parim asi selle sukeldumise juures on muidugi see, et me juhuslikult ei ole selle eest maksnud. Ja tundub, et vist ei maksa ka. Saarel ju pangaautomaati ei ole ja neil oli töötatud välja süsteem, et jätad oma passid instruktori kätte, kes toob nad Sihanoukville’i ja kui ise siia tuled lõpuks pärast saarelt lahkumist lähed võtad passid ära ja maksad raha. No keegi ei küsinud meilt neid passe ja me ei läinud neid ülemäära pakkuma ka kellelegi. Siin me nüüd oleme siis.

Pärast sukeldumist tegime jälle soomlase, mõne briti ja saklasega (kes juhtumisi meile selle sukeldumise üldse müüs) pidu ja saime alles öösel magama. Hommikul vara üles ja laevaga tagasi mandrile. Ilm oli tuuline ja laev peksis igasse kanti. Kuna meil jälle südamed hellad (seekord eriti Taagol), siis vaatasime üksteise võidu kaugusesse ja üritasime mõelda ennast kuhugi mujale kui loksuvale ja peksvale laevale J Saime igatahes hakkama ja nüüd istume Sihanoukville’is eestlase hotellis J tüüpi ennast pole veel näinud, aga teisi eestlasi küll – loome endale vaikselt juba kodust tunnet! 

-----

Vahepeal on paar tundi möödunud. Käisime linnas jalutamas ja siin on nii palju eestlasi, et see kodune tunne on ikka liiast. Igal pool on sinimustvalged lipud, meie hotellis on eesti keelsed t-särgid töötajatel seljas jne. Kuulsime, et siin linnakeses on lähes 20 äri, mida eestlased juhivad ehk siis täielik mini-Estonia. Huvitav, miks just see linn?

Päikest

Meie kaks

Kambodža ja Angkor Wat

Tsau kõigile!

Oleme tagasi tsivilisatsioonis ning seega on aeg täiendada meie blogi. Kuna oleme kadunud mitu päeva, siis siit tulevad ka paar postitust. Alustame siis eelmisest nädalast kui jõudsime Kambodžasse.

Lennukist välja astudes tabas meid täielik kuuma pahmakas – super! Lõpuks olime jälle tagasi soojas. Hotellist tuli meile vastu tuk-tuk, mis siin maal on ikka korralikult teemaks. Õhtul käisime linnapeal jalutamas, meeletu mäsu, ööturg, kus müüakse kõike ja rohkemgi veel! Kohe kui nägime üht tassi ostsime ilma pikema jututa ära, et oma kollektsiooni täiendada. Vietnamist pole me tassi siiani saanud ning Kambodžas oli see esimene ja viimane tass, mis me oleme näinud.

Igatahes mäsu oli suur, kuskil nurgapeal müüdi isegi rohutirtse, madusid, ämblikke, prussakaid ja muud sellist toredat, aga tundus, et see vist rohkem turistide püüdmiseks kui midagi muud. Kokkuvõttes võib öelda, et siin on kõik ikka täiesti teistmoodi kui Vietnamis. Kohati on siin asjad mahajäetumad ja on tunne, et lääne käsi siia jõudnud pole. Teisalt jälle on siin nii palju läänt, et kohalikku elu on raske leida. KÕIK hinnad on dollarites, KÕIK tehingud käivad dollarites. Vietnamis tegutsesime ka dollaritega, aga seda peamiselt ainult hotellides. Poed ja restod, taksojuhid jne tahtsid ikka kohalikku dongi. Siin ei taha keegi sellest rielist kuuldagi, kõik käib dollarites, viimseni. Restodes võid tikutulega taga otsida kohalikke toite ja kala, pigem ikka burks ja ribi, ribi ja burks.

Samas maakohtades on siin jälle niii niiiiiii räpane, meie meelest ikka oluliselt räpasem kui Vietnamis. Kõik kohad on pahna täis, ise nad selle pahna otsas istuvad ja loobivad aga järjest juurde. Muidu on siin suhteliselt roheline isegi ja teeääred täis mingisuguseid istandusi, hea vaheldus riisipõldudele J

Kokkuvõttes polegi siis aru saanud, et kas nad on lääne mõjutusega või mitte nii väga, sest siit leiab nii üht kui teist äärmust.

Igatahes õhtul istusime veel hotelli ees jalad kalabasseinis ning kalad tegid meile pediküüri. Johhaidii kui kõdi, aga kui esimesed naerukrambid juba üle elad läheb paremaks J

Päikesetõus Angkor Watis

Järgmine päev rentisime endale tuk-tuki ja läksime Angkor Wati päikesetõusu vaatama. Oleme ikka tublid kultuurihundid, käime igal võimalusel päikesetõusu tuuridel J Esiotsa oli meil plaan võtta jalgrattad, kui aga õhtuks olime tuk-tukiga vaid osakese sellest alast läbi sõitnud, siis saime aru, et ilmselgelt see ei oleks hea plaan olnud.

Päikesetõus oli ilus, aga ma usun, et me oleme ka kaunimaid päikesetõuse näinud J Hakkasime siis aga avastama. Oleme mõlemad sellest kompleksist täiesti tummaks löödud! Pole kunagi varem midagi sellist näinud ning saame nüüd täiesti aru, miks siia kogu maailmast rahvast kohale sõidab.

Tavaliselt leiad kuskilt metsa seest mõne üksiku torni või väikese templikese, siin on neid aga meeletult! Säilinud on terved kompleksid, suured suured templid kus ringi kõndida ning avastada. Kõik nikerdused ja peen käsitöö, meeletu värk. Paneme siia küll pilte üles, kuid ega seda vist päris niimoodi edasi anda ei saa. Saime nüüd ka ise need pildid kätte, mida tavaliselt kuskilt ajakirjast näed. Suured nägudega ja puudest läbi kasvanud templid. Igat pidi võimas vaatepilt, aga eks meie hädised pildid räägivad enda eest.

Tervitus!

Angkor Wat 

Angkor Wat seest

Vaade Angkor Wati tipust

Muidugi kuna tegu on templite külastusega, siis tuleb õlad ära katta. Teada värk, seega nii mul kui ka sadadel teistel naistel oli selleks tarbeks kaasas sall. Ainult mõned täiesti kreisid otsustasid tulla teksade ja pikkade varrukatega. Õues on siin ikka 35 kraadi ja peale. No sall kaasas ja mure ju lahendatud. Aga ei! Ka seda pole kuskil varem näinud, aga salliga ei võinud siin õlgu varjata. Kas pikad varrukad või mitte midagi! Nii jäid ikka üle poolte naistest ühe templi ukse taha. Õnneks oli salli keeld vaid ühes väikeses kohas ja igal pool mujal saime oma salli businessi aetud J

Bayoni tempel

Bayoni tempel

Angkor Thomi tempel

Angkor Thomi tempel

Kuningapalee sissepääs

Tatsasime seal ikka terve päeva ringi ning õhtul läksime järjekordsele ööbussile ning suundusime pealinna Phnom Penhi, kust edasi tulime juba Sihanoukville’i. Phnom Penhi jõudsime kell 5:30 hommikul. Jälle kõik täiesti pime ja kinni. Igal pool ainult tohutult tuk-tuki juhte, kes sind pikali joosta tahavad ja sind kusagile soovivad sõidutada. Samas on Kambodžalastega kohati lihtsam kui Vietnamlastega. Kui neile ühekorra öelda, et ei soovi tema tuk-tuki siis ta tavaliselt sellega ka lepib ja ei käi sul nagu näljane kass sabas, et kuule, mis siis, et sa kusagile ei taha minna, aga ma viin sind ikka. Istusime siis Mekongi jõe kaldal ja vaatasime järjekordselt päikesetõusu. See nähtud mõtlesime, et oma paari tunniga Phnom Penhis jõuame ka natuke seal ringi vaadata. Vantsisimegi siis künni palee juurde. Pole midagi öelda, kunn elab hästi. Rääkisime seal ka mingi turvamehega juttu ja naljatasime, et meie presidendil on ainult üks maja! Kunni paleese meid igatahes sisse ei lastud (ja ka hõbedasse pagoodi mitte), kuna seal olid parajasti mingid tähtsad külalised ning kogu värk tehti lahti alles lõunal. Selleks ajaks olime meie aga juba Sihanoukville’is. 

Phnom Penhi turg. Kõik osad söögiks!

Phnom Penhi turg

Sihanoukville’ist pidime hüppama laeva peale ja sõitma Koh Rong Samloem (või Sanloem või Sanloaem või kindlasti on veel mingi variant) saarele. Kellaajad klappisid suhteliselt täpselt, buss jõuab kell 2 ja paat läheb kell 3. Loomulikult jõudis buss alles 2:40. Meie tormasime siis sinna turismifirmasse, kelle bussiga me tulime, et nii mis värk laevaga on. Me ei teadnud ju loomulikult asjast midagi, kust see laev läheb või mis firma või kust pileteid saab. Igatahes saime sealt samas kohe niivõrd kuivõrd normaalse hinnaga piletid ja tuk-tuki mees lubas meid 2 doltsi eest ära visata. Sõitsime siis reaalselt vist 100m, kui tuk-tuki mees ütleb, et kohal ja palun 2 doltsi. Meil nii kiire, et ei tea kust suunast õhku ahmida. Pistame siis kisama, et sadamasse pidid meid viima! Tema, et ei ei, siin selle laevafirma kontor ja buss tuleb siia järgi. Me siis, et mis buss, meie laev läheb 5 minuti pärast! Temal siis suured silmad ja ahsoo jaa, no siis küll bussi ei tule ja siis teil ikka kiire, aga kui ma teid sadamasse viin siis ikka 3 doltsi palun. Jobud. Eks meile oli otsaette kirjutatud, et meil pole valikut ja nii me temaga läksimegi. Jõudsime laeva peale ja kõik oli häppi. Sõitsime juba ka välja, laev loksutas hullupööra kui järsku keerati nina tagasi. Vaatasime, et ka ühel teisel laeval keerati ots ringi. Nii, tundus, et ilm on kehv ja saarele me täna ikkagi ei saa. Keegi midagi ei ütle, mitte üht sõna, isegi kerget pilku, mis selgitaks, et miks me tagasi läheme ja mis toimub. Jõuame siis tagasi kaile, laev tõmmatakse ilusti kai külge kinni. Keegi endiselt midagi ei ütle. Keegi end ei liiguta ka. Siis tuli aga välja, et mingid prantslased olid sadamasse hiljaks jäänud aga tahtsid ka saarele saada (see oli päeva viimane laev) ning seega keerati ots ringi ja mindi neile järgi. Teenindus! Muidugi võib seda asja niipidi vaadata, et laevale ei tulnud lisaks mitte 5 prantslast vaid 100 dollarit J

Laev loksutas mis kole. Loomulikult ainukesed, kes oksendasid olid kohalikud. Kui kohale jõudsime ei olnud meil põhimõtteliselt ühtegi kuiva kohta aga vähemalt oli lõbus J Tere tulemast puhkusele!

Päikest teile

Meie kaks

Tam Coc ja natuke Hanoid

Tsau kõigile!

Väikese hilinemise tõttu eile ilmuma pidanud postitus...

Me oleme oma otsapidi nüüd lennujaamas ja ootame oma lendu Siem Reapi ehk siis on paras aeg jälle teile kirjutada.

Mõned jutud veel ka varasemast jäänud rääkimata nii, et parandame ka selle vea. Alustame jälle algusest.

Kui sõitsime läbi Cat Ba saare Monkey Islandi poole käis meie minibussi juht vahepeal kuskil ära ja tuli tagasi mingine pudel käes. Kui ta tagasi jõudis hakkas bussis levima meeletu alkoholi lõhn. No mis siis ikka, ju siis ta võtab julgustuseks mõne pitsi! Viskasime seal omakeskis nalja, kuid lõpuks läksid aurud juba nii tugevaks, et peaaegu jäime nendest purju. Korraga tundus Johannale, et need lõhnad on nagu natuke liiga tugevad. Sellepeale kaevus Taago oma kotipõhja ja leidis sealt kergelt lahtise pläsku, mis oli välja ajanud vapustavat Tai rummi, millega Tarmo ja Merily meid kostitasid! Ütleme nii, et kott lõhnab senini ja kõigile jagus naeru küll ja veel. Õnneks jäi pläskusse ka ikka midagi niiet lõpp hea kõik hea. Igasuguste veidrate pudelitega autosse istumine pole siinmail muuseas imelik, sest bensiini ei müüda mitte ainult bensiinijaamas, vaid näiteks 05l, 1,5l ja 5l pudelites tänaval. Teinekord sul rollerisse rohkem ju ei mahugi niiet mis siis veel elult tahta!

Halong Bayst tagasi jõudes oli meie vana hotell juba täis bookitud. Otsisime siis järgmise ja esmapilgul oli kõik hästi. No ikka selline 10 doltsi tuba, ilma aknata ja kõik muud logisevad jutud, aga meile sobis. Ühel hetkel saime aru, et lõhnab kuidagi pahasti. Vannituba ajas välja sellist solgihaisu, kõik asjatamised seal asutuses tuli kiiresti ära ajada. Mõtlesime, et saame sellega hakkama. Öösel tulid aga mingid pidulised, kes hakkasid elu eest lärmama ja laamendama. Võib öelda, et seinad on siin õhemad kui paberid ja keset ööd unisena ei tundunud see ka kõige turvalisema lükkena. Kõige tipuks hakkas öösel tööle mingi võimas pump, mis tegi häält nagu oleks rong koos üürgava tuletõrje alarmiga keset tuba läbi sõitnud. Hommikuks oli solgihais nii tugev, et otsustasime endale järgnevaks ööks uue hotelli otsida.

Ilm on siin muideks jahedam nagu oligi arvata. Oleme ikkagi põhjas, teinekord läks isegi jakki vaja. Ootame nüüd mõnuga lendu lõunasse, et saaks tagasi sooja J

Hoa Lu värav

Tulles tagasi nüüd reaalsusesse, siis eile käisime Hoa Lu ja Tam Coci tuuril. Hoa Lu on siis Vietnami iidne pealinn, kus valitses keiser umbes 1000 aastat tagasi. Riik siis suur just ei olnud ning rikas ka mitte, seega kunn sõitis ringi pühvlil ning lipu asemel vehkis õlekõrtega. Väga kuninglik. Samas olevat ta olnud parajalt võimukas kuna suutis kõik sissetungijad eemale tõugata. Tõeline iidne pealinn asub praegu umbes 3m sügavusel ning seda ei ole mingil põhjusel veel täielikult üles kaevatud. Selle asemel on lihtsalt õige asukoha peale ehitatud täiesti uus (või nüüd 100 aastat vana) imiteering linnast.

Tam Coc

Seejärel sõitsime Tam Coci, kus istusime väikestesse paadikestesse ning sõitsime mööda sealset jõge ning koopaid. Rahamasinad ja turistimagnetid nagu nad on olid sõudjad õppinud ära sõudmise jalgadega - on neil seda siis mugavam teha või on see hea tipiteenimise allikas, võta sa kinni. Koopad olid ägedad. Nagu siin ikka, kõigepealt alustatakse järjest väiksemast ja siis kasvatatakse pinget. Viimane koobas oli väga võimas, hästi hästi suur, sädelev ja ilus. Loomulikult oli sees ka Buddha kuju, mille nägemiseks oli jälle vaja head kujutlusvõimet (kuigi natuke väiksemat kujutlusvõimet kui seal Halong Bay koobastes). Sõudsime vahepeal isegi kaasa ja nautisime loodust. Lõpus läks muidugi suuremat sorti tipi välja pressimiseks. Meile öeldi küll, et ilus oleks anda üks dolts inimese kohta, aga ega me siis mingid rikkurid pole ja otsustasime anda kahepeale ühe doltsi. No kus siis alles läks nõudmine lahti, et tema ainult ühte ei võta ja, et meid on kaks, et andku me aga kaks. Lõppes asi muidugi sellega, et kuna me ka järgi ei andnud, tuli tal see üks vastu võtta ja sellega ka õnnelik olla. 

Tam Coc

Tam Coc

Natuke stereotüüpset Vietnami

Kohalik onu

Käisime veel ka ratastega ühes väikeses templis, kus kohalik onu mängis meile mingil ühe keelega pillil Vietnami muusikat. Loomulikult olid igal pool vapustavalt ilusad vaated. Lõputud riisiväljad, mille vahelt paistavad stereotüüpsed kolmnurksed mütsid. Tõeline Vietnam!

Jõudsimegi tänasesse päeva. Hommik oli meil vaba. Kuna esimesel päeval Hanoisse saabudes olid siin mausoleumid ja muuseumid kinni, siis otsustasime neid külastada nüüd. Kuna olime Ho Chi Minhi mausoleumi juures juba käinud, siis teadsime kuhu minna ja astusime üsna julgelt. Mausoleum oli juba käeulatuse kaugusel kui üks valvur meie peale vilistama hakkas ja näitas, et tuleb ringiga minna. Veider, aga läksime. kõndisime siis ikka jupp maad ümber selle mausoleumi ja muuseumi alade kuni leidsime üles sissepääsu. Lihtsalt infoks, et siis kui mausoleum ise kinni oli sai sinna igalt poolt ligi ja ei mingit probleemi. Kõigepealt puistati meid läbi nagu lennujaamas. Taago pidi oma seljakoti väikeseks rulliks keerama ja kaenla alla võtma kui ta selle endale jäta tahtis. Fotokas, arvuti ning läpakas pidid kotist väljas olema, eraldi väikese koti sees. Siis saime kõik selle pika maa tagasi kõndida, aga siis juba värava sees. Kuskil jäime veel värava taha ootama, lasti ainult satsiti edasi. Ootasime ilusti ära, kõik läksid hanerivis edasi. Meie mõtlesime, et nüüd ei pea ju järtsis passima, et ruumi on, lisame tempot (meil oli natuke kiire ka). Aga ei! Vähe sellest, et peab rivis käima vaid peab PAARIS rivis käima. Tere tulemast kommunistlikku Vietnami! Niimoodi rivis kõndisimegi mausoleumini ja rivis sisenesime mausoleumi. 

Kui ootad mausoleumis näha tavaliselt kas mingit kirstu või surimaski, siis Vietnamlased võtavad ikka mis võtta annab. Seal oli küll kirst aga see kirs oli klaasist ja selle klaasist kirstu sees oli reaalne laip. Küll hästi säilitatud laip (ütleks, et peaaegu nagu magav inimene) aga laip sellegi poolest. Igal pool muidugi valvurid ja keegi ei tohtinud seisma jääda, korraks jäin liiga aeglaselt kõndima ja juba mingi valvur viisakalt nügis mind edasi. Mõni tublim Vietnamlane üritas kiiresti oma paar palvet ära teha enne kui ta välja visati. Pilte muidugi teha ei võinud, seetõttu ka parajalt vähe pilte teile näidata aga ütleme nii, et päris kriipi oli.

Kõigi isa

Seejärel läksime Ho Chi Minhi muuseumisse. Seal rääkis ainult siis kommunistliku partei ajaloost ja lausa lust oli lugeda neid tekste. Stiilinäide: Kui Vietnam sai lõpuks vabaduse, siis me olime väga halvas seisus. Vietnamis valitses nälg, harimatus ja kõik halb. Tänu valitsuse ainuõigele tegutsemisele saame nüüd uhkusega öelda, et oleme jõudnud parema ühiskonnani. Või siis, et: Alati ei ole kõik toiminud nii nagu peab, aga siis on valitsus oma tegevust õiglaselt ning tõetruult hinnanud ning võtnud vastu kiired, täpsed ja ainuõiged otsused, mis on viinud sääraste situatsioonide lahendamiseni. Juhhei!

Lenin keset palmipuid!

Veel võime teile rääkida, et oleme hakanud vaikselt aru saama nende keelest. Niivõrd kuivõrd. Üks päev saab paremini aru Taago, teisel päeval Johanna. Kuidas joppab. Joppab ka selliseid päevi, kus me kumbki ei saa aru. Nende keel on segane ja täiesti kreisi aktsendiga. Tore selle juures on vähemalt see, et grammatiliselt räägivad nad korrektselt.

Oleme siis aru saanud, et tihtipeale ei häälda nad välja sõnalõppe (nt guide = gui). Siis ajavad nad segamini P ja F tähe ehk fifty = pipty, get off = get op, after = apter jne. Samuti ei häälda nad pikki S häälikuid ehk place = ple, passprt = pa(k)port jne. Kui olla nii kunn ja suuta kõiki neid asju korraga meeles pidada ja neid asju enda peas ümber tõlkida, siis on ehk lootustki, et neist võib aru saada J

Igatahes nüüd oleme lennujaamas, kus juhtumisi asub ka Burger King (nagu McDonalds). Taago tungival soovil, pidime ka selle ära proovima, kuna Kaks Kanget saates olevat nad aasias kiirtoitu proovinud ja see oli täiesti teistsugune olnud. Proovisime ära. Täitsa samasugune oli, aga nüüd siis vähemalt teame!

See pläsku tuletas end ka lennujaamas meelde - olime juba pagasi ära andnud ja olime turvakontrollis, kui Taago läpakat ja muud tavaari kotist välja tirides avastas, et pläsku kotis. Üritasime teha täitsa tavalist nägu ja pläsku lihtsalt kotti jätta, lootes, et keegi ei märka. Õnnestus!
Hiljem selgus muidugi, et päevituskreem oli ka veel seljakots niiet voh teile rangeid turvareegleid!

Kohe kohe hakkab meil juba lend Kambodžasse Siem Reapi, kus siis homme läheme vaatama kuulsaid Angkor Wati templeid. Muidugi kuna siinne interneti ühendus on nii kehva, siis ilmselt selle aja peale, kui saan selle postituse üles panna, oleme juba Siem Reapis. Siis vähemalt teate, et lend läks hästi! J

 .....

Nii oligi. Vähe sellest, et ei saanud blogi üles laadida. Istusime rahulikult ja vaatasime lennujaama telekast filmi. Lend lükati pool tundi edasi ja seega aega nagu oli. Ümberringi oli kari Jaapanlasi, kes kädistasid nii kõvasti, et filmigi ei kuulnud! Taago üks hetk vaatas, et lennukis oleks toimunud justkui mingi liikumine, kuna aga boardingut polnud kutsutud, siis järelikult stjuardess. Istume siis rahulikult kuni järsku kuuleme "Attention passengers Vahuri Johanna, Heinmaa Taago travelling to Siem Reap...." edasi ei jõudnudki kuulata, sest selleks hetkeks olime jooksu pistnud. Õnneks olid Jaapanlased selle teate hetkel veidi rahulikumad ning veelkord õnneks hääldavad Vietnamlased meie nimesid üsna hästi. Seega viimasena lennukisse, uks kinni ja minekut. 

Nüüd siis oleme Kambodžas aga sellest juba järgmistes postitustes :)

Kallid

Meie kaks

NB! Täna õhtul asume teele saarekese poole, kus plaanime veeta umbes 4 päeva. Sel ajal on täiesti reaalne, et meil internetiühendus puudub :) Kel tekib mure, saatke palun sms :)