Seiklused jätkuvad!

Tsauki!

Meie - et teil meelest ei läheks :)

Kell on 5 hommikul. Meie jõudsime just hotelli, aga alustame siiski algusest.

dzungel

Täna hommikul hüppasime rollerite selga ja sõitsime dzunglisse. See polnud vast see klassikaline dzungel, mida meie ette kujutame kuid see oli Vietnami dzungel ning päris mõnus oli. Sõime seal ka hommikust ning poisid tellisid spets Vietnami kohvi. Selline espresso moodi, Taago tõmbas selle sisse ära kohe ja selle peale pidid meie sõbrad pikali kukkuma kuna seda pidavat joodama ikka aega mööda.
Igatahes kõndisime natuke seal dzunglis ja jõe ääres ning nautisime elu.

dzungel

Siis hüppasime meie mõistes marsa peale ja sõitsime tagasi Qui Nhoni. Bussiga võttis see aega 1,5h aga mingi ime ja jubeda sõidustiiliga jõudsime kohale juba poole tunniga. Käisime vaatamas ühe kuulsa kirjaniku elupaika, kust avanes ikka mega vaade.

Meie fännid

Quy Nhon on kokkuvõttes üleüldse selline avastamata pärl. Turiste siin ei käi ning nii siin kui ka Tay Sonis olime täielikud vaatamisväärsused. Seda eriti just Taago, kuna Vietnamlastele (nii poistele kui tüdrukutele) pidid meldima valged mehed. Üleüldse hele nahk on iluideaal ja nii taheti meiega siin seal pilte teha. Kui ühele ütlesid juba "jah" siis järsku oli terve kari ümber, kõigil telefonid käes. Praeguseks oleme igal juhul Vietnami Facebookis tuntud näod :)

Quy Nhon

Aga jah, Quy Nhon on ilus mereäärne linnake - hästi puhas ja korras, nagu polekski Vietnam. Kui esimest korda siia jõudsime siis hakkas imelik kohe, kõik oli palju vaiksem, ei mingit tuututamist ja sagimist. Üle tee minemine oli isegi lihtne! Ei teagi, kas sellest on kahju või hea meel, et turistid siia jõudnud pole?

Lähemal vaatlusel oli rand muidugi ikkagi nata räpane - millegipärast neil endal ei ole imelik kõike maha visata ja siis pärast seal sees ujuda. Samas tundub, et paremat siit vist ei leiagi. Mõni kilepakend siin seal käib asja juurde.

Riisipõllud Tay Sonis

Õhtul läksime öö bussile, mis pidi jõudma Hoi Ani kell 5 hommikul. Saime siis ilusti kohad sisse, normaalne buss ja kõik jutud. Üks hetk tullakse prügikotte jagama, meie siis küsime endale ühte. Mees vaatab meid piiiiiiikalt pikalt ja paneb igaks juhuks terve pataka. Mõni käsi veel ridade vahelt tõuseb, kes kilekotte juurde tahab. Hakkame aru saama, et tegu on oksekottidega.

Tee raputas küll nii, et seda nägu kuid meil õnneks oksekotte vaja ei läinud. Samas oli üsna mitmeid, kes seda varianti tihedasti ning valjult kasutasid. See selleks.

Järsku peksti meid kell 3 üles ja öeldi Hoi An, Hoi An. Me ei saanud ööd ega mütsi aru. No kui Hoi An siis Hoi An ja tuleb maha kaduda. Kohe olid mingi tüüp kraes, kes rolleriga lubas meid hotelli viia. Muidugi kui ütlesid neile, et sul pole hotelli, siis nad ei saanud ka päris aru.

Igatahes, seal oli mingine kaart, üritasime ennast seal positsioneerida ja minema hakata. Buss hakkas samuti sõitma ja sõitis meie kõrvalt mööda, bussijuht siis vehkis aknast, et teisele poole! Meie siis tegime kannaka ja hakkasime vastassuunas astuma. :D

Tühjus Hoi Anis

Tühi, täiesti tühi linn. Mõni roller tuli veel peolt koju aga kokkuvõttes tühi, mis tühi. No rotid olid ka.Õhk elektrit täis - kohe päriselt elektrit täis, kõrgepingeliinid särisevad niiskusest.  Kõndisime seal siis kuni jõudsime mingi keskuseni. Valgustused põlevad tänavatel, kõik väga ilus. Mitte midagi ei jaga, mis toimub või kuhu suunas. Kuskilt ilmus välja purjus austraallane, kes näis teed teadvat. Samal ajal sagisid siin-seal ikka mõned rollerid, kes pakkusid järjest mingeid hotelle. Meie nendega kaasa ei läinud, aga australlasega küll. Ta oli ikka paras viinapudel aga tal oli kaart! Suurt me tast abi ei saanud. Leidsime järgmised purjus noored, kellega nende hostelisse kaasa minna.

Praegu aga ju veel pühad - kõik on täis. Nii me siis käisime. Öösel kell 3. Lõpuks läksime mingi rolleri vennaga ka kaasa, et too meile hotelli näitaks. No see oli selline nagu meie enamik seniseid hotelle - planeeritud vannitoad, ilma aknata ja raha tahtsid 15 doltsi. Nii lahked me polnud. Tuiasime edasi kuni üks rolleri vend jälle pakkus. Läksime jälle kaasa ja siin me oleme!

Hotell - hommikusöök hinnas, kiire internet, vann, korralik tuba, toast avanevad uksed otse basseini, kesklinnas ja kõik see jant maksab 20 doltsi öö. Paradise!

Jõudsime veel netist Eesti Laulu lõppu vaadata ja nüüd kobime magama, mõne tunni pärast üles ja avastama!

Kallid
Meie kaks