30 päeva: Kreisiiiii!! (Quy Nhon ja Tay Son)

Tsau!

Täna on olnud üks äärmiselt uskumatu ja mõnusalt kreisi päev. Algas siis see äratusega kell 3:45. Loomulikult hindasime oma võimeid üle kella neljaks valmis saada ja astusime hotellist välja alles 4:15, mis tähendas meie jaoks kiiret spurti suurte seljakottidega bussijaama. Võib öelda, et hommikune trenn on tehtud!

Lisaks oleme juba parajalt päikest saanud ja loomulikult mõnda kohta unustanud kreemi panna ning seega kergelt põlenud, mis teeb koti kandmist eriti mõnnaks :)

Igatahes - saime siis bussijaama. Meie "bussiks" oli Ford Transit, kus oli koos juhiga 14 kohta. Alguses tundus nagu täitsa tibens, seljatoed olid veits sirged, natuke nagu ebamugav oli, aga oiii kuidas me siis veel ei teadnud, et see on viimane mure millele mõelda.

Hakkasime sõitma. Õigeaegselt. Siis bussijuht peatus kuskil linnas 20 minutit ilma mingi näilise põhjuseta. Okei. See veel on okei. Sõitsime siis edasi. Meid oli seal bussis üks 7 inimest võiks arvata. Peale tuli lisaks juhile siis veel ka n-ö reisijuht, kes tegeles siis klientide paigutamisega ja raha korjamisega.

Sõitsime jupp aega ilusti - teed peksid muidugi nii mis koledad, ei saa lugeda, ei saa magada, tuleb lihtsalt OLLA. Okei. Siis hakati tee äärtest rahvast peale korjama, et buss ikka ilusti täis saaks. Ka okei. Sõidame siis ikka edasi ja rahvast tuleb muudkui juurde. Istusime ühe kahese pingi peal, mis iseenesest oli muidugi kahele väikesele aasia inimesele mõeldud. okei. siis tuli meie kõrvale järjest rohkem inimesi kuni istusid seal veel kaks naist ja üks laps. No kuidagi mahtusime ära. Siis oli meie juurde vaja paigutada ka üks täiskasvanud mees. Kõik pistsid seal omaskeeles kisama, et pole võimalik, aga nii oli reisijuhi meelest ette nähtud (ei saa ju kohti raisata) niiet see mees tuli meile sinna kuuendaks. Selle mehe pressimise peale - kõigepealt üks kannikas, siis pool säärt, siis põlv, siis kuidagi teine kannikas jne - hakkasime niimoodi naerma, et ei saanud tükk aega pidama. Rahvast tuli kokku nii palju, et reisijuht läks ise bussijuhi kõrvale istuma ja mitte siis kõrval istuja toolile vaid bussijuhiga samale toolile! Kokkuvõttes oli meid seal vist oma 25 - keegi ei jõudnud enam kokku lugeda, osad seisid püsti, teised istusid süles.

Teed olid käänulised ja äärmiselt auklikud, autodest neil vist kahju ei olnud, sest peksis ikka igasse suunda. Lõpuks hakkas nii mõnelgi sellest paha ja saime ka omajagu oksendajaid näha. Loomulikult veel ka üks suitsetaja ja ilge trobikond köhijaid ja aevastajaid :D

Kõik see möll kestis siis kuskil 5 tundi. Bussist välja saades oli ikka parajalt mõnus. Hakkasime siis aga oma järgmist bussi otsima, millega saada Tay Soni, kus elab Quang. Me olime selles linnas vist küll ühed esimesed turistid, sest tõmbasime endale ohtralt tähelepanu. Alguses taheti meid kohe bussi lükata, et yes yes Tay Son. Saime aga õigel ajal jaole, et see polnud üldse õige koht. Lõpuks pärast parajat jauramist, lastega suhtlemist ning käte laiutamist leidsime õige koha üles ja asusime Tay Soni poole teele.

Tay Soni tänav

Olime ikka sellised haruldused, et üks tüdruk ei saanud terve bussisõidu vältel meilt silmi lahti. See jätkus muidugi siis, kui bussist välja astusime. Kujutage pilti - tolmune ehitusjärgus olev tee, väikesed kergelt lagunevad majakesed, palju Vietnami lippe, meeletult rollereid ja - MEIE. Johhaidii. Siia tuli meile aga Quang juba oma rolleriga järgi ning saime tema juurde.

Vastuvõtt oli vägev - kõik sõbrad oli kokku kutsutud, perekondki saabus hiljem (kuigi siin oli tegemist ka endiselt uue aasta pidustustega). Saime muidugi käia pesus ja siis hakkas alles pidusöömaaeg! Alustuseks traditsiooniline tee ja mingid seemned. Siis grilliti kalmaari, valmis oli tehtud juba miskine maitsestatud sealiha (selline kergelt magus ja mõnus pehme), siis bambuse sees grillitud metssiga. Kõige selle juurde muidugi hulgaliselt rohelist (ei mingit riisi!!).

Siis veel selline supp, mis samas laual keema pandi ja kuhu veiseliha sisse kallati, mis seal siis hetkega pehmeks läks. Ja jällegi hulganisti rohelist sisse.

Meie toidulaud - loomulikult pulkadega ja põrandal

Bambuse sees grillitud metssiga

Muuseas siin ei söödagi väga riisi. Üleüldse, kui midagi süüakse siis äärmisel juhul salatiga, kuid enamjaolt puhtalt - puhast kala, puhast kana, puhast liha. Riisi kasutatakse rohkem a la riisinuudlite, riisileibade jne tegemiseks :)

Mis Vietnamlaste puhul üllatas oli, et tuleb välja, et nad on parajad joodikud! Küsisin ühe tüübi käest, kes on inglismaal õppinud, et kummad siis rohkem joovad. Tema arvates sageduselt vähemalt vietnamlased. Nii tundub täitsa olema ka - pidevalt on õlled ees, mõnel puhul ka veini ja mis eriti kummaline, teinekord ka viskit ning viina. Loomulikult ei tõmmata end käpuli (noored vahel siiski), aga ikkagi! Meie mõtlesime, et siia külakostiks alkoholi ikka ei tooks, aga tuleb välja, et see oleks siin täitsa omal kohal olnud!
Kui küsisin, et kui palju nad juua võivad enne kui rooli istuvad oli vastuseks pikk mõtte paus ja lihtne "ma ei tea". Tundub, et kõik võtavad seda südametunnistuse järgi :)

Kohalik viin - natuke lahjem kui meil, magus ja maitsev

Uus tempel Tay Sonis

Pärast söömist hüppasime kõik see mees rolleri selga ja sõitsime linnapeale. Pidustuste tõttu jälle mingid muuseumid kinni, kuid käisime vaatamas üht kohalikku templit, mis ehitati siia alles kaks aastat tagasi. Võime vist üsna kindlalt öelda, et oleme esimesed turistid, kes siin käinud on!

Loodus on ümberringi muidugi võrratult ilus - erkrohelised riisipõllud, mäed, metsad. Nii nagu arvata oli, mida põhja poole läheme, seda ilusamaks loodus muutub :)