Liiga palju päevi...

Liiga palju päevi on vahele jäänud.. Mõtled küll, et ühe päeva ei kirjuta, mis siis ikka.. aga selle ajaga juhtub nii palju, et enam ei jaksa järgi kirjutada.

Algatuseks, me oleme ära hellitatud - 15 dollarit öö eest kaheses toas on ilmselgelt liiga palju. Ja mis mõttes tuleb  maksta 2,5 eurot kokteili eest või 0.48 senti poes õlle eest? Seda on ilmselgelt liiga palju!!!Vaadates neid numbreid eurodes, siis päris ei kujuta ette kuidas me Eestis peame hakkama saama :)

Mis me siis teinud oleme? Võtsime tuuri DMZ tsooni, ehk siis demilitarized zone. Huvitav on lugeda netist, mida n-ö ameerika allikad kirjutavad ning mida siis tuuril räägitakse. Numbrid erinevad oluliselt. Nt netis kirjutas kuskil, et siia piirkonda (põhja-lõuna piiri lähedale) lasti umbes 9000 tonni pomme. Meie giid rääkis aga 7 miljonist tonnist. Võta siis kinni, kus on tõde?

Vinh Moci tunnelite üks laiemaid osasid

Sõitsime ringi igasugu n-ö tähtsates paikades, kus mingid sõdurid mäe otsas elasid ja millist teed nad kasutasid varusutse veoks. Loomulikult tuuri tipphetkeks olid Vinh Moci tunnelid. Saigoni lähedal asuvad kuulsad Cu Chi tunnelid, aga räägitakse, et Vinh Moci omad on ägedamad, niiet otsustasime neid vaadata. Ilmselt on asi otstarbes. Cu Chi tunneleid kasutati sõjalise vastupanu eesmärgil. Vinh Moci tunnelites elasid inimesed 6 aastat. Seal olid sünnitusmajad, haiglad, elutoad ja muu eluks vajalik. Kokku sündis tunnelites 17 last. Ameeriklased kahtlustasid, et Vinh Moci küla elanikud varustavad põhja-Vietnami toiduga ning tahtsid nad seega külast välja ajada. Elanikel polnud aga kuhugi minna ja seega kaveasid nad endale tunnelid.

Kõigepealt olid tunnelid kõigest 10m sügavused, ameeriklased aga leiutasid pommid, mis olid võimalised nii sügavale tungima ja seega kaevati tunnelid lõpuks 30m sügavusele.
Kokkuvõttes oleksime tahtnud tunnelites rohkem ringi rännata ja rohkem nende elust kuulda, kuid meile anti kuskil ainult tunnike. Mis siis ikka, vähemalt nägime ära. Ja ausaltöeldes paneb mõtlema küll, et jube kuidas need inimesed nii 6 aastat elasid... Ise vingume oma hallitanud korteri üle :)

Hue tsitadell

Hue tsitadelli üks väravastest

Järgmisel päeval külastasime Hue tsitadelli. Tsitadell oli kunagi Vietnami kuningliku elu keskuseks. Muidugi kui oleksime giidiga ringi jalutanud oleksime rohkem teada saanud, aga nüüd nägime lihtsalt ilusat arhitektuuri ning kauneid templeid.

Ööseks läksime bussi. Kui kedagi lähemalt huvitab, milline see bussisõit välja näeb, siis võite vaadata seda lõiku, alates 1.30 minutist. Siis peaksite päris hea ülevaate saama. Üllatavalt kombel möödus öö üsna kiirelt. Meie ümber olid mingid kohalikud, kes kell 5 hommikul otsustasid, et nemad enam magada ei viitsi ja seega ei peaks magama enam ka mitte ükski teine inimene bussis. Nad laterdasid ja naersid nii kõvasti, et kui üks kohalik neile märkuse tegi, siis nad lihtsalt ei kuulnud seda.

Lisaks toitis üks ema oma 1,5 aastast last konstantselt rinnaga. Kutt ise mängis samal ajal nutitelefoniga. Sai üks rind tühjaks tõmmati teine letti. Samal ajal sama pere teine laps kuulas telefonist mingit kohalikku diskot.

Ühesõnaga äärmiselt fun.

Samas öösel sai ikkagi täitsa hästi magada, mingil hetkel väsisid kõik ära ja siis oli rahu majas. Hommikul kell 6:30 jõudsime Hanoisse. Pealinn! Üllatavalt (või isegi mitte üllatavalt) on siin rahulikum kui Saigonis (Saigonis elab 600 000 inimest rohkem). Hommikul ei vaevunud me isegi kohe hotelli jooksmast vaid käisime kohe järve ääres, et vaadata kuidas kohalikud Tai Chid harjutavad.
Naljakas oli vaadata, kuidas kohalikud oma boomboxi välja võtavad, alguses tantsivad kahekesti ning siis järsku on terve kari ümber.

Presidendi palee

Veel käisime vaatamas Kirjanduse Templit (kõige esimest ülikooli Vietnamis), Ho Chi Minhi muuseumi (mis oli kinni), ühe samba pagoodi, Ho Chi Minhi mausoleumi (mis oli ka kinni), presidendi paleed (mida Ho Chi Minh eriti ei kasutanud, kuna see oleks usakatele liiga lihtne olnud) ning turgu.

Ho Chi Minhi muuseum

Ho Chi Minhi mausoleum, lootose õie kujuline???

Õhtul veetsime mõnusalt aega mereande gillides ning homme sõidame Halong Baysse. Otsustasime võtta kolme päevase kruiisi, niiet guugeldage - teil hakkab kade, kui ägedas piirkonnas me asume. Suure tõenäosusega meil seal paadi peal netti ka pole niiet kohtume juba siis kui meil nett jälle olemas :)





Kallid
Meie kaks

Rolleriralli

Tsau!

Hommikul hüppasime rolleri selga ja olime nagu vanad kalad. Tünksi saime muidugi ka, nagu alati. Endiselt päris kindel pole, kuid siiski selline tunne, et bensiinijaamas kasseeriti meil 40000 dongi rohkem kui vaja.
No Johanna ju tahaks vaielda ja kakelda aga üks meis kahest selline vähe rahulikum. Las minna!

Üldjoontes arvame, et oleme parajalt tünksi saanud siin läbi aja. Eks see käi vast asja juurde ja ehk enne koju tulekut õpime ära tundma millal tõmmatakse ja millal mitte.

Marble mountains

Igatahes panime aga vurama. Esiotsa ei tundunudki asi hull. Sõitsime ilusti ja liiklus oli üsna normaalne, ei pidanud tunglema ega rabelema. Peatusime sellises kohas nagu "marble mountains". Ausaltöeldes meil kodutöö veits tegemata ja väga ei teagi, MIKS nad just erilised on, aga igatahes vägevad nad olid. Sees olid meeletud koopad, millest muidugi olid tehtud templid. Samas said aga järjest sügavamale ja allapoole minna, kus leidsid juba vähe kahtlase väärtusega figuure templi jaoks. Soov oli küll rohkem nüüd uurida nende kohta aga kui uneaega vähe ja valida kas kirjutada või uurida, siis no kirjutame - kel väga suur huvi saab ju ka guugeldada :)

Marble mountains

Kahtlase väärtusega figuur

Seejärel sõitsime ilusasse randa DaNangis. Peame vist natuke oma sõnu sööma Qui Nhoni ja selle ranna kohta. Jah, Qui Nhonis oli ilus ja väga turistivaene. DaNangis on turiste küll ja veel, aga samas on seal rand ka kordades ilusam ja puhtam. Kes tulevikus Vietnami puhkama tahab tulla tehku ise oma valik, igatahes neid kahte linna oskame soovitada :)
Siin ei küsitud isegi riiete vahetamise eest raha! Muidugi me tegime seda rätiku sisse mässituna nagunii (mis musueas Taagole veits raskusi valmistas). Palaval päeval väike kosutus tehtud ja siis jälle edasi!

Lady Buddha

Siin kandis asub ka n-ö Lady Buddha, kelle olemasolust me midagi ei teadnud enne kui DaNangi randa jõudsime (ja eemalt seda nägime) ning kui mingid sakslased rääkisid, et see on teema. Kuna meil aega oli ja roller ka, siis hüppasime ka sealt läbi. Ilus piirkond võrratult ilusate vaadetega.

Kalalaevad - neid oli sadades!

Natuke lihtsam, aga ikkagi hästi populaarne kalapaat

Vaated teelt

Edasi jätkus meie sõit mägedes - tere tulemast Vietnami loodusesse! Lõuna-Vietnamis pole me veel käinud (v.a HCMC), kuid tundub, et mida põhja poole, seda paremaks asi läheb :) Ilusad männimetsad, mille on justkui "ära söönud" suured ronitaimed, mille üks leht on suurem kui põrgupõhja vanapagana käsi. Käänulised teed ning imelised vaated salajastele randadele. Nautisime kohe täiega. Seista muidugi kaua ei saanud kuna lihtsalt põrgulikult palav hakkas.

Palavusega neil siin täitsa oma teema - pruuni värvi inimene on kole! Sellest oleme juba aru saanud. Meie valge ja hele nahk on hinnas. Mida pruunim seda koledam! Seega on nemad valmis kuumal päeval, mil kraade üle 30 kandma teksaseid, kinniseid jalanõusid, sügismantleid, nahktagisid ning muud taolist ebareaalset, et hoida päikest endast eemal. Õhtuti tõmbavad nad aga selga lühemad kleidid ja vabamad jalanõud - siis ju võib! Meie vaatame ja imestame! Ka kõige parema tahtmise juures ei suudaks sellise ilmaga ringi liikuda sügismantlis, minestus oleks vast üsna kiire saabuma!

Vaated teelt

Igatahes põrutasime edasi ning nägime igat sorti elu - täiesti rääbakat ja loksu. Suuremad linnad on tavaliselt siin üsna heal järjel, vähemalt nii tundub. Majadesse saab ju kõigil sisse vaadata ilma mingi probleemita. Nüüd aga sõitsime läbi täitsa arvestatavatest linnadest aga pilt, mis vastu vaatas oli üsna jube - lihtsalt kõik oli lagunenud!

Rännumehed

Liiklus muutus ka kuidagi järsult närvesöövamaks. Tee tööd, rekkad, bussid, rollerid, inimesed, loomad ja meie kaks. Jessas, siis bussid muudkui tuututavad ja teevad teetööde tulemusel jäänud 1,5 reast 3 realise tee.



Meie hoiame nii hinge kui vaat et ka silmi kinni, et sellest situatsioonist puhtalt välja tulla. Mingi hetk oli juba üsna tüütu ja närvesööv pidevalt busside ja teiste suurte asjade vahel tõmmelda. Õnneks jõudsime ilusti kohale ja võib öelda, et kõik on ok! Taago sai suurepäraselt hakkama ja vajadusel rendiks veelgi motika :)




Homseks võtsime endale päevatuuri Vinh Moc tunnelitesse. Asume nüüd juba Lõuna- ja Põhja-Vietnami piiri lähedal niiet siin palju sellist sõjaga seonduvat. Aga sellest juba homme :)

Seniks aga suured kallid kõigile!
Meie kaks

Hoi An ja My Son

Tsau!

Mõnusalt välja maganud alustasime Hoi Ani avastamist. Haarasime hotellist rattad ja läksime liikluses kätt valgeks tegema. Esialgu olime päris krampis seal rollerite ja inimeste keskel oma ratastega, kuid lõpuks hakkasime asjast ikka sotti saama :)

Hoi An on äärmiselt maaliline linnake. Hiina stiilis küll, ehk siis päris Vietnami siin nii ehedal kujul ei ole, aga linn ise on imeline. Terve vanalinn on ka UNESCO kaitse all, eks see räägib juba enda eest.

Vanalinn

Palju väikeseid poekeseid ja põlve otsas restorane. Saime meiegi ühes sealses hommikusööki. Igas piirkonnas pakutakse midagi erinevat ning nii vehkisime ka meie seal kätega, et näete, seda mida nemad söövad. Inimesed kõik jube sõbralikud, noored saavad käte vehkimisest paremini aru kui vanemad ja nemad siis aitavad meie vehkimist tõlkida.
Samas kohas avaldasime soovi ka midagi juua saada, kuid teenindajat hetkel ei olnud. Sellepeale andis meie kõrval istuv tüdruk oma joogi meile. Me siis mõtlesime, et nojah, maksame siis selle eest pärast ja elu ilus, aga tüdruk keelas teenindajal meilt selle eest raha võtta, et tema ju kinkis selle joogi! Vot sulle siis :)

Tänavatel proovisime muidugi igasuguseid maiustusi veel - siin keskosas praetakse asju üsna hoolega, mis on meie jaoks juba täiesti arusaamatu nähtus. Katsume harjuda :)

Turg

Veel on siin ka vägev turg, kus kohalikud oma kaupa teevad, passionid (või siis grenadillid eesti keeles eksole :) ) on nii suured nagu meie vanaemade kõige paremad õunad! Muidugi leiab veel turult ka kõike muud, mida ehku peale lihtsalt proovida tuleb. Turul saab muidugi ka kaubelda, teinekord ka neljakordse hinnaalanduseni. Kauplemisega üldjoontes siin kahtlased lood. Mõnikord saab, mõnikord ei saa - peab tunnetama, kas on selleks õige aeg ja koht.

Kõndisime tegelikult lihtsalt päeva linnas maha, nautisime elu-olu! Kuna see linn siin on nii maaliline, siis see kohe kutsub puhkama ja seda me siis ka tegime. Käisime siin-seal templites, vanades elamutes ja tuiasime niisama ringi.

Õhtusöögiks muidugi jälle värsket kala :) Sellise eluga harju või ära.

Õhtune vanalinn

Kuulus Jaapani sild

My Son

Tänane hommik halgas meil üpris vara. Äratuskell helises juba kell neli. Me oleme kultuursed! Ostsime siit päikesetõusu tuuri lähedal asuvatesse My Son templitesse. Äärmiselt mõnus jalutuskäik hommikul kell 6 templi aladel, kõik udune ja kuskilt paistavad vaikselt juba mõned päikesekiired. Täielik vaikus ja vaid mõned üksikud turistid - täiesti hämmastav vaatepilt võrreldes tavapärase Vietnamiga.

My Son

My Son

My Son

My Son

My Son

Õhtul jalutasime jälle vanalinnas ja nautisime kohalikku melu ning proovisime krabi (äärmiselt hõrk ning mahlane). Üritasime leida endale ka bussipileteid siit Huesse (kõigest 120.-) aga nad oskavad juba raha teha! Kohalikku bussijaama ei taha keegi kätte juhatada ja pakuvad ainult turistikaid busse 5-15 dollari eest nägu. Isegi need, kes juhatavad bussijaama ütlevad, et pühad on ja pilet maksab 8 dollarit. Meie muidugi sellist asja ei kannata, kuna Nha Trangist Qui Nhoni sõites maksime midagi 5 euri kanti. Kokkuvõttes ei saanudki teada, kas siis ka kohalikud nii palju maksavad?

Otsustasime siis võtta ette hoopis seikluse - rentisime motorolleri! Niiet homme hommikul istume pukki, kotid jätame siia maha ja hakkame Hue poole sõitma. Tee peal vaatame veel Marble Mountainsit (miskised koobastega mäed, eks ole paista :D ), külastame DaNangi ning lõpuks siis Huesse. Sinna tullakse tsiklitele järgi ja tuuakse ära meie pagas. Ehk siis homme läheme liiklusesse! :)
Tuleb põnev päev ning eks homme räägime juba kuidas siin liikluses läks :)

Kallid
Meie kaks

Seiklused jätkuvad!

Tsauki!

Meie - et teil meelest ei läheks :)

Kell on 5 hommikul. Meie jõudsime just hotelli, aga alustame siiski algusest.

dzungel

Täna hommikul hüppasime rollerite selga ja sõitsime dzunglisse. See polnud vast see klassikaline dzungel, mida meie ette kujutame kuid see oli Vietnami dzungel ning päris mõnus oli. Sõime seal ka hommikust ning poisid tellisid spets Vietnami kohvi. Selline espresso moodi, Taago tõmbas selle sisse ära kohe ja selle peale pidid meie sõbrad pikali kukkuma kuna seda pidavat joodama ikka aega mööda.
Igatahes kõndisime natuke seal dzunglis ja jõe ääres ning nautisime elu.

dzungel

Siis hüppasime meie mõistes marsa peale ja sõitsime tagasi Qui Nhoni. Bussiga võttis see aega 1,5h aga mingi ime ja jubeda sõidustiiliga jõudsime kohale juba poole tunniga. Käisime vaatamas ühe kuulsa kirjaniku elupaika, kust avanes ikka mega vaade.

Meie fännid

Quy Nhon on kokkuvõttes üleüldse selline avastamata pärl. Turiste siin ei käi ning nii siin kui ka Tay Sonis olime täielikud vaatamisväärsused. Seda eriti just Taago, kuna Vietnamlastele (nii poistele kui tüdrukutele) pidid meldima valged mehed. Üleüldse hele nahk on iluideaal ja nii taheti meiega siin seal pilte teha. Kui ühele ütlesid juba "jah" siis järsku oli terve kari ümber, kõigil telefonid käes. Praeguseks oleme igal juhul Vietnami Facebookis tuntud näod :)

Quy Nhon

Aga jah, Quy Nhon on ilus mereäärne linnake - hästi puhas ja korras, nagu polekski Vietnam. Kui esimest korda siia jõudsime siis hakkas imelik kohe, kõik oli palju vaiksem, ei mingit tuututamist ja sagimist. Üle tee minemine oli isegi lihtne! Ei teagi, kas sellest on kahju või hea meel, et turistid siia jõudnud pole?

Lähemal vaatlusel oli rand muidugi ikkagi nata räpane - millegipärast neil endal ei ole imelik kõike maha visata ja siis pärast seal sees ujuda. Samas tundub, et paremat siit vist ei leiagi. Mõni kilepakend siin seal käib asja juurde.

Riisipõllud Tay Sonis

Õhtul läksime öö bussile, mis pidi jõudma Hoi Ani kell 5 hommikul. Saime siis ilusti kohad sisse, normaalne buss ja kõik jutud. Üks hetk tullakse prügikotte jagama, meie siis küsime endale ühte. Mees vaatab meid piiiiiiikalt pikalt ja paneb igaks juhuks terve pataka. Mõni käsi veel ridade vahelt tõuseb, kes kilekotte juurde tahab. Hakkame aru saama, et tegu on oksekottidega.

Tee raputas küll nii, et seda nägu kuid meil õnneks oksekotte vaja ei läinud. Samas oli üsna mitmeid, kes seda varianti tihedasti ning valjult kasutasid. See selleks.

Järsku peksti meid kell 3 üles ja öeldi Hoi An, Hoi An. Me ei saanud ööd ega mütsi aru. No kui Hoi An siis Hoi An ja tuleb maha kaduda. Kohe olid mingi tüüp kraes, kes rolleriga lubas meid hotelli viia. Muidugi kui ütlesid neile, et sul pole hotelli, siis nad ei saanud ka päris aru.

Igatahes, seal oli mingine kaart, üritasime ennast seal positsioneerida ja minema hakata. Buss hakkas samuti sõitma ja sõitis meie kõrvalt mööda, bussijuht siis vehkis aknast, et teisele poole! Meie siis tegime kannaka ja hakkasime vastassuunas astuma. :D

Tühjus Hoi Anis

Tühi, täiesti tühi linn. Mõni roller tuli veel peolt koju aga kokkuvõttes tühi, mis tühi. No rotid olid ka.Õhk elektrit täis - kohe päriselt elektrit täis, kõrgepingeliinid särisevad niiskusest.  Kõndisime seal siis kuni jõudsime mingi keskuseni. Valgustused põlevad tänavatel, kõik väga ilus. Mitte midagi ei jaga, mis toimub või kuhu suunas. Kuskilt ilmus välja purjus austraallane, kes näis teed teadvat. Samal ajal sagisid siin-seal ikka mõned rollerid, kes pakkusid järjest mingeid hotelle. Meie nendega kaasa ei läinud, aga australlasega küll. Ta oli ikka paras viinapudel aga tal oli kaart! Suurt me tast abi ei saanud. Leidsime järgmised purjus noored, kellega nende hostelisse kaasa minna.

Praegu aga ju veel pühad - kõik on täis. Nii me siis käisime. Öösel kell 3. Lõpuks läksime mingi rolleri vennaga ka kaasa, et too meile hotelli näitaks. No see oli selline nagu meie enamik seniseid hotelle - planeeritud vannitoad, ilma aknata ja raha tahtsid 15 doltsi. Nii lahked me polnud. Tuiasime edasi kuni üks rolleri vend jälle pakkus. Läksime jälle kaasa ja siin me oleme!

Hotell - hommikusöök hinnas, kiire internet, vann, korralik tuba, toast avanevad uksed otse basseini, kesklinnas ja kõik see jant maksab 20 doltsi öö. Paradise!

Jõudsime veel netist Eesti Laulu lõppu vaadata ja nüüd kobime magama, mõne tunni pärast üles ja avastama!

Kallid
Meie kaks

Kreisiiiii!! (Quy Nhon ja Tay Son)

Tsau!

Täna on olnud üks äärmiselt uskumatu ja mõnusalt kreisi päev. Algas siis see äratusega kell 3:45. Loomulikult hindasime oma võimeid üle kella neljaks valmis saada ja astusime hotellist välja alles 4:15, mis tähendas meie jaoks kiiret spurti suurte seljakottidega bussijaama. Võib öelda, et hommikune trenn on tehtud!

Lisaks oleme juba parajalt päikest saanud ja loomulikult mõnda kohta unustanud kreemi panna ning seega kergelt põlenud, mis teeb koti kandmist eriti mõnnaks :)

Igatahes - saime siis bussijaama. Meie "bussiks" oli Ford Transit, kus oli koos juhiga 14 kohta. Alguses tundus nagu täitsa tibens, seljatoed olid veits sirged, natuke nagu ebamugav oli, aga oiii kuidas me siis veel ei teadnud, et see on viimane mure millele mõelda.

Hakkasime sõitma. Õigeaegselt. Siis bussijuht peatus kuskil linnas 20 minutit ilma mingi näilise põhjuseta. Okei. See veel on okei. Sõitsime siis edasi. Meid oli seal bussis üks 7 inimest võiks arvata. Peale tuli lisaks juhile siis veel ka n-ö reisijuht, kes tegeles siis klientide paigutamisega ja raha korjamisega.

Sõitsime jupp aega ilusti - teed peksid muidugi nii mis koledad, ei saa lugeda, ei saa magada, tuleb lihtsalt OLLA. Okei. Siis hakati tee äärtest rahvast peale korjama, et buss ikka ilusti täis saaks. Ka okei. Sõidame siis ikka edasi ja rahvast tuleb muudkui juurde. Istusime ühe kahese pingi peal, mis iseenesest oli muidugi kahele väikesele aasia inimesele mõeldud. okei. siis tuli meie kõrvale järjest rohkem inimesi kuni istusid seal veel kaks naist ja üks laps. No kuidagi mahtusime ära. Siis oli meie juurde vaja paigutada ka üks täiskasvanud mees. Kõik pistsid seal omaskeeles kisama, et pole võimalik, aga nii oli reisijuhi meelest ette nähtud (ei saa ju kohti raisata) niiet see mees tuli meile sinna kuuendaks. Selle mehe pressimise peale - kõigepealt üks kannikas, siis pool säärt, siis põlv, siis kuidagi teine kannikas jne - hakkasime niimoodi naerma, et ei saanud tükk aega pidama. Rahvast tuli kokku nii palju, et reisijuht läks ise bussijuhi kõrvale istuma ja mitte siis kõrval istuja toolile vaid bussijuhiga samale toolile! Kokkuvõttes oli meid seal vist oma 25 - keegi ei jõudnud enam kokku lugeda, osad seisid püsti, teised istusid süles.

Teed olid käänulised ja äärmiselt auklikud, autodest neil vist kahju ei olnud, sest peksis ikka igasse suunda. Lõpuks hakkas nii mõnelgi sellest paha ja saime ka omajagu oksendajaid näha. Loomulikult veel ka üks suitsetaja ja ilge trobikond köhijaid ja aevastajaid :D

Kõik see möll kestis siis kuskil 5 tundi. Bussist välja saades oli ikka parajalt mõnus. Hakkasime siis aga oma järgmist bussi otsima, millega saada Tay Soni, kus elab Quang. Me olime selles linnas vist küll ühed esimesed turistid, sest tõmbasime endale ohtralt tähelepanu. Alguses taheti meid kohe bussi lükata, et yes yes Tay Son. Saime aga õigel ajal jaole, et see polnud üldse õige koht. Lõpuks pärast parajat jauramist, lastega suhtlemist ning käte laiutamist leidsime õige koha üles ja asusime Tay Soni poole teele.

Tay Soni tänav

Olime ikka sellised haruldused, et üks tüdruk ei saanud terve bussisõidu vältel meilt silmi lahti. See jätkus muidugi siis, kui bussist välja astusime. Kujutage pilti - tolmune ehitusjärgus olev tee, väikesed kergelt lagunevad majakesed, palju Vietnami lippe, meeletult rollereid ja - MEIE. Johhaidii. Siia tuli meile aga Quang juba oma rolleriga järgi ning saime tema juurde.

Vastuvõtt oli vägev - kõik sõbrad oli kokku kutsutud, perekondki saabus hiljem (kuigi siin oli tegemist ka endiselt uue aasta pidustustega). Saime muidugi käia pesus ja siis hakkas alles pidusöömaaeg! Alustuseks traditsiooniline tee ja mingid seemned. Siis grilliti kalmaari, valmis oli tehtud juba miskine maitsestatud sealiha (selline kergelt magus ja mõnus pehme), siis bambuse sees grillitud metssiga. Kõige selle juurde muidugi hulgaliselt rohelist (ei mingit riisi!!).

Siis veel selline supp, mis samas laual keema pandi ja kuhu veiseliha sisse kallati, mis seal siis hetkega pehmeks läks. Ja jällegi hulganisti rohelist sisse.

Meie toidulaud - loomulikult pulkadega ja põrandal

Bambuse sees grillitud metssiga

Muuseas siin ei söödagi väga riisi. Üleüldse, kui midagi süüakse siis äärmisel juhul salatiga, kuid enamjaolt puhtalt - puhast kala, puhast kana, puhast liha. Riisi kasutatakse rohkem a la riisinuudlite, riisileibade jne tegemiseks :)






Mis Vietnamlaste puhul üllatas oli, et tuleb välja, et nad on parajad joodikud! Küsisin ühe tüübi käest, kes on inglismaal õppinud, et kummad siis rohkem joovad. Tema arvates sageduselt vähemalt vietnamlased. Nii tundub täitsa olema ka - pidevalt on õlled ees, mõnel puhul ka veini ja mis eriti kummaline, teinekord ka viskit ning viina. Loomulikult ei tõmmata end käpuli (noored vahel siiski), aga ikkagi! Meie mõtlesime, et siia külakostiks alkoholi ikka ei tooks, aga tuleb välja, et see oleks siin täitsa omal kohal olnud!
Kui küsisin, et kui palju nad juua võivad enne kui rooli istuvad oli vastuseks pikk mõtte paus ja lihtne "ma ei tea". Tundub, et kõik võtavad seda südametunnistuse järgi :)

Kohalik viin - natuke lahjem kui meil, magus ja maitsev 

Uus tempel Tay Sonis

Pärast söömist hüppasime kõik see mees rolleri selga ja sõitsime linnapeale. Pidustuste tõttu jälle mingid muuseumid kinni, kuid käisime vaatamas üht kohalikku templit, mis ehitati siia alles kaks aastat tagasi. Võime vist üsna kindlalt öelda, et oleme esimesed turistid, kes siin käinud on!




Loodus on ümberringi muidugi võrratult ilus - erkrohelised riisipõllud, mäed, metsad. Nii nagu arvata oli, mida põhja poole läheme, seda ilusamaks loodus muutub :)

Vaade ülevalt templist

Veidike pilte ka eilsetest ning üleeilsetest seiklustest:

Taago Nha Trangi templis jõudu katsumas

Nha Trangi templi Buddha

Nha Trangi kõrvaline ja imekobel tühi tänav

Nha Trangi rannik

Nha Trangi tänavakohvik

See mugavustega buss ;)

Olge mõnusad!
Meie kaks

Nha Trang

Tsau sõbrad!

Meie nüüd Nha Trangis. Selleks, et siia saada sõitsime 10h bussiga. Pikkadeks otsteks mõeldud bussid on nagu väikesed hotellid - kahekordsed, mõnusad pehmed toolid, mida saad pikale venitada, padjad, tekid. Toole võid ilma süümekateta alla lasta, kuna kõigile on jäetud piisavalt ruumi. Loomulikult mõned 2m mehed ilmselt ei taha seal nii pikki tunde veeta, kuid meil oli seal parajalt mõnus. Johanna põhi mure, et kas pissile ikka saab sai ka lahenduse - õnneks tehti piisavalt peatusi. Taago küll pidi korra bussi vetsu kasutama, mille tulemusena saime teada, et hoidumine liigsest veest enne bussireisi on igati mõistlik mõte :D

Nii läkski üks päev suuresti bussis, kuni jõudsime Nha Trangi - Vietnami kuurorti pealinna, teisisõnu venelaste puhkekeskusesse. Alustame sellest, et rand on pikk ja ilus. Kõik ülejäänu? Igal pool on vene keelsed sildid, vene keelsed menüüd, vene keele oskajad ja venelased.

Läksime õhtul kuskile sööma ja uurisime ukse juures menüüd. Järsku jookseb meie juurde teenindaja hüüdes "po russki, po russki" ja tõi uue menüü. Meie siis omalt poolt selgitasime, et see vene keelne menüü meid väga ei aita. Tema seepeale vabandas ja näitas meile, et näete, vene keelses menüüs on hinnad kallimad! Ainult sellepärast tahtsin teile seda anda! Aga kui te pole venelased siis võtke aga inglise keelne menüü ja tulge sisse.
Sellepeale läksime muidugi sinna sööma :D

Tänava toidukaubandus on siin igati tasemel - pannkoogid, maisid, võikud, supid, vähjad, krabid, krevetid, kalmaarid (sh kuivatatud) on juba täitsa tavaline nähtus.. Tundub igatahes et äri neil keeb ja eks me omaltpooltki oleme ühele või teisele midagi jätnud ;)

Eile õhtul oli siin vana aasta õhtu, rand oli rahvast täis ja laevade pealt lasti ilutulestikku. Täpselt samad raketid, mis meil, kuid meie oma ikka võimsam :) Mis üllatas oli, et noored, kes pidasid rannas uus aasta piknikku, tõusid üks hetk püsti, jätsid KÕIK endast maha ja kõndisid minema. Nii oli rand täis pudeleid, taldrikuid, söögijäänuseid, piknikutekke (peamiselt plastikust). Ühesõnaga äärmiselt puhas vaatepilt. Mingi imega olid nad hommikuks suutnud selle ära koristada.

Tahtsime tegelikult juba täna siit venkude paradiisist minekut teha, aga kuna on n-ö uus aasta, siis ükski buss või rong ei sõida, seega pidime siin tänase ka veetma. Päeva lõpuks on meil aga igati selge, et tahaks juba siit ära ja päris Vietnami edasi avastada.

Homme lähemegi bussile juba 5:15 hommikul. Kuna bussijaama on üksjagu maad tuleb meil umbes 3:45 üles ajada. Siis veedame umbes 5h bussis ja jõuame Qui Ninhi (üritame seda alati piinliku täpsusega hääldada, kuid aru ei saa ikka keegi midagi). Seejärel kõhe teisele bussile ning sõidame Tay Soni, kus ootab meid ees Taago sõber Quang. Siis näeme PÄRIS Vietnami elu :)

Kellaajaga alles harjume (meilsoin âge 5h edasi). Öösiti ei jää magama ja hommikuti tahaks põõnata. Muidugi meie päevad bussis jne löövad ka seda sassi aga eks me siin vaid mõned päevad alles olnud :)

Seekord siis sellised lood, pilte saadame hiljem kuna läpaka laadimisega meil kerged raskused :D

Kallid kõigile,
Meie kaks

Good morning, Vietnam!

Tere hommikust teilegi!

Nagu filmis

Tegelikult pole me päris kindlad, kas see Good morning Vietnam on ikka hea väljend või mitte (usakate toode ju), aga siin omakeskis julgeme kasutada).
Meie hommik algas õnnelikult kell 11:15, kui Johanna end üles ehmatas, et kell nii palju. Mõtlesime ju, et meie ikka nii kaua ei maga, kodus üle 9 ei saa kunagi kätte. Reisist aga selline väsimus et hoopis nii läks. Muidugi siis olime paugust püsti ja 10 minutiga toast väljas.

Seiklesime siis ja otsisime endale hommikusööki - leidsime. Klassiklaine Pho supp. See on selline riisinuudli supp kas veise või kanaga. Sinna sisse pead endale ise panema igasuguseid värskeid maitseaineid, mida me veel ei ole suutnud täpselt lõhna järgi tuvastada. Käisid igasugu mõtted estragonist koriandrini. Igatahes ladusime endale kõik supi sisse ja hakkasime aga sööma. Väga hea oli! Kuna me sõime hommikust kell 12 ei olnud kellegi pealt maha viksida, et kuidas seda siis süüa. Hiinas lüristatakse küll vedelikku peale, kas ka siin?

Pho supp

Vedelik tundus selline rasvane, mõtlesime, et küllap mitte. Kui järgi küsisime, patsutas mees aga tugevalt kõhule ja ütles. "yees, it is very good for your body!" Tekkis küsimus, et kas me oleme paksud või?? :D
Igatahes lüristasime selle vedeliku ka veel otsa ära ja vaatamata sellele, et ta tundus rasvane oli ta tegelikult üsna lahja. Kogu see supp oli üsna lahja, mõne tunni möödudes tundsid juba, et võiks nagu veel midagi suhu pista.

Rolleriparadiis

Suhu pistmiseks asju muidugi jätkub - tänavalt leiab kõike! Nii õhukesi riisipannkooke, mis tundmatute asjadega ära küpsetatakse ja mis maitsevad üsna hääd, kui igasuguseid nuudlirooge, kevadrulle, lihavardaid ja muid plönne. Me muidugi risti ette ei löö ja proovime kõike :)

Riisipannkook

Nii on

Käisime siis ka Vietnami kõige kuulsamas sõjamuuseumis - ausalt öeldes, jube oli! Jah, Vietnamis on kommunistlik valitsus ja see lugu on ühekülgselt räägitud, kuid kui on kirjas nii ameeriklaste lood ja ülestunnistused ning vietnamlaste jutustused, siis ju nii on. Lisaks veel pildid! Jubedad pildid poolikutest meestest, laipadega poseerivatest ameeriklastest ja Agent Orange´i mõjul väärastunud lastest. Selline julmus, et kohutav - natuke paneb selle ameerika idealismi peale ikka mõtlema. Muidugi tead ju, et kõik ei ole nii ilus, aga kuidagi ei taha selle peale mõelda, enne kui see sulle otse nina alla topitakse, siis ei jää muud üle.

Presidendipalee

Käisime veel ka presidendipalees, kust Lõuna-Vietnami valitseti. Hetkel seal ei toimu küll enam midagi, kuid tore oli ikka vaadata. Käisime ju ka Hollandi kuningapalees ja no ikka päris erinevad olid teised :D Seal rääkis jällegi ajaloost seega võib öelda, et täna oli meil üsna ajalooline päev.

Sattusime ka ühele uue aasta festivalile, piletiga ja puha. Suur lava oli üles seatud esinejate tarbeks, muusika üürgas ja rahvas sagis lettide vahelt ringi. Sealt sai osta endale igasugu nänni, kujukesi, kristalle ja mida kõike veel. Ühtlasi oli ka miskine lillede-puude-kujude näitus.

Hiina uus aasta tundub siin vägev värk olema, kuna terve linn on dekoreeritud uue aasta kirjadega. Pidu peetakse kolm päeva ja puhkust lausa 10. Nii et nii mõningad restod, pangad ja poed on selleks ajaks uksed kinni pannud.

Õhtuks potsatasime maha tänavagrilli, kus leti peal olid valikus igasugused lihavardad ja mereannid - ise valid välja ja tüüp grillil kohe teeb. Nii saime siis maitsta hiidkrevetti ja kaheksajalga ja erisugust liha. Kuidas hind oli? No kaheksajalg maksis umbes 3,5.- niiet me võiks ka odavamalt hakkama saada, aga natuke tahaks ju nautida ka :)



Hindamis süsteem on siin üldse imeline - münte pole me veel näinud, neid vist polegi? Kõige väiksem raha on 5000 dongi, kuid ega selle eest eriti midagi ei saa.. juba pudel vett tänaval on 6000 dongi (huvitav, peaks 10 000 dongiga vett ostma, kas siis tuleb kuskilt mõni münt... peab proovima). poodides on hinnad üldjuhul kirjas kahtemoodi, kas on ilusti kõik nullid välja laotud või on kirjutatud ainult nt 60. See siis peaks muidugi tähendama 60 000.-, eriti keeruliseks läheb asi siis kui on nii üht kui teistmoodi. Üldjuhul võid arvestada et ega alla 10 000 dongi naljalt ükski asi ei maksa niiet kui on kirjas ainult 60, võid sinna julgelt nulle otsa laduda :)

Nii ta meil läheb! Vaikselt harjume ja harjutame! Homme jätame juba Saigoni seljataha, et minna Nha Trangi, pikk päev bussis ja meri ning rand siit me tuleme!







Päikest teile!
Meie kaks